“Mis tööd sa teed?”

Mõned nädalad tagasi olime sõbrannaga Peipsi lähedal kontserdil, kui ühtäkki tuli meie juurde üks tuttava tuttav ning uuris, millega tegeleme ja kes oleme. Kõige lihtsam ja tavalisem küsimus: “Kellena töötad?” valmistas mulle äkitselt tohutut ebamugavust. Ei tahtnud ju päris nadi muljet ka endast jätta, öeldes, et hetkel ei teegi suurt midagi ja et lihtsalt naudin elu. Korraks tundsin nagu töötamine oleks ainus asi, mis teeb minust väärika ja tõsiseltvõetava kodaniku. Vastasin siis talle kuidagi kogeledes, et otsin elus uusi väljakutseid ja et tulin just Austraaliast tagasi. Ning et varem töötasin pangas. Viimane päästab alati. See lühike neljatäheline sõna on kui imeravim, mis tõstab mind taas aupaistesse.

Välismaal olles tundsin selle sõna mõju eriti tugevalt. Kedagi isegi ei huvitanud, mida ma seal pangas täpsemalt tegin. Piisas vaid väljendist “töötasin pangas”, kui vastasolev inimene arusaamise märgiks ja kiituse avaldamiseks pead noogutas ning tavaliselt midagi taolist vastas: “Nii hea töökoht, kindlasti oli sul hea palk.” Enamasti järgnes ka küsimus: “Aga miks sa sealt ära tulid?” Tundsin end sellele vastates isegi veidi kohmetult, hakates oma eluvalikutes kahtlema ja mõeldes, et äkki tõesti, ei olnudki ju varasem elu nii halb. Tegelikult olid suurepärased kolleegid ja hea töö. Jah, miks ma siis ära tulin? Mis mul küll mõttes oli? Mis see mangode loopimine ühest kastist teise siis parem on?

IMG_6802
Oma uusi sõpru, mangosid, embamas

 

IMG_6762
Mangofarmi kodu
IMG_7332
Tööpostilt tulles võis nii palju mangosid koju viia, kui süda lustis

Viimased kaks kuud Austraalias olles töötasin mandlitehases põrandapühkijana ja võin öelda, et pole eluski olnud õnnelikum, kui siis. Ma ei ütle, et põrandapühkimine oleks asi, mida soovin pensionipõlveni teha. Ja ega harja ja kühvliga mandlitolmu tagaajamine olnud see, mis minu meele rõõmsaks tegi. Ausalt öeldes ei sallinud ma seda tööd silmaotsaski, kuid kui selle ajuvabaduse eest maksti kolm korda rohkem, kui Eestis aastaid kontoritooli nühkides, siis ei olnud tööle minnes motivatsiooni leidmine kuigi keeruline. Ärge saage valesti aru. Raha ei ole mind kunagi õnnelikuks teinud, aga ma jumaldan seda vabadusetunnet, mida iganädalane palgalaekumine mulle andis.

IMG_8426
Mandlitehase koristaja summerlook 2019
IMG_8562
Viimase 12-tunnise öövahetuse lõppedes mandlitehases

 

 

Olles nüüd pärast Austraaliast tulemist umbes poolteist kuud lihtsalt olnud, tööd tegemata, olen tabanud end päris tihti selle teema peale mõtlemas. Kui tähtis on inimeste jaoks töö ja töötegemine. Kui levinud on arusaam, et see, mis tööd ma teen, määrab või sildistab mind inimesena. Miks küsitakse seda alati ühena esimestest asjadest, kui inimesega tutvutakse? On täiesti loogiline, et me kõik peame midagi tegema, et ära elada. Kuid miks mõjub “pank” kui aupärg pea kohal ning “koristaja” kui vaikiv appikarje.

“Aga milleks sa siis koolides käisid, et seal Austraalias nüüd põrandaid nühkida?” kuulsin mitut suud minult küsimas. Kui julgen mainida, et ega ma Eestis kuigi õnnelik ei olnud ja et tahtsin lihtsalt maailma näha ja end mugavustsoonist välja kiskuda, vaatavad mõned silmapaarid viltu küll. “Vaeseke, ei tea, mida elult tahab. Oleks võinud ju vana töökoha peal jätkata. Küll ajapikku paremaks läheb,” mõeldakse endamisi.

Ei lähe, ausalt. Ainult hullemaks läks. Olin tohutult stressis ning pidin iga hommik kõrgemate jõududega nõu pidama, et aru saada, miks ma end voodist välja pean ajama. Mingi periood uinusin vaid unetablettidega ning ühel hetkel koitis, et ma ei suuda enam nii jätkata. Mul oli vaja muutust.

Mängisin selle mõttega pikalt, sest ega ma loomult ei kipu just pea ees tundmatusse hüppama. Pean ennast küll suhteliselt julgeks inimeseks, aga kui võimalus on, eelistan ikka vaikselt ja rahulikult kulgeda ning pigem oodata, äkki keegi või miski otsustab asjad minu eest. Tean, et see enamjaolt ei vii mind mitte kuhugi, kuid nii on lihtsalt hea, turvaline ja mugav.

Mõnikord küsin endalt, kuhu on mul vaja üldse jõuda? Ma ei oska sellele vastata. Aga kui sünnipäevatordilt küünlad ära puhun ja pean kiiresti midagi soovima, ihkan alati üht: olla õnnelik. Lihtne, kas pole?

 

IMG_8534

IMG_8538
Mina ja Age saime kokku 60 aastat elatud ning selle tähistamiseks kutsusime sõbrad külla.

Mis oli see, mis mind Austraalias olles õnnelikuks tegi? Ei, see ei olnud töö. Suures osas jälestasin neid asju, mida tegema pidin. Päev otsa mangopakkimise liini taga seistes või mandlitehase masinatelt tolmukübemeid taga ajades mõtlesin tihti, kui pagana hea oli pangas reguleeritud temperatuuriga ruumis, puhaste riietega ja aurava kohvitassi taga klaviatuuril klõbistada. Laimifarmis paduvihmaga puude all roomates ja kiiruse peale laime noppides mõtlesin, kui hea oleks praegu hoopis oma voodis sooja teki all põõnata või raamatut lugeda. Siis taipasin! Aga seda ma ju tahtsingi, kui siia tulin! Ja just seda oligi mul vaja.

IMG_5342
Otse tööpostilt – väsinud, aga rõõmus

 

 

IMG_7503
Minu armas indoneesia sõbranna Cecilia. Ühe sellise kasti laimide korjamiseks kulus temal umbes 2 ja minul 4 tundi :D.
IMG_5312
Lamifarmi boss Lou ja kolm usinat laimide pakkijat. Töölt koju minnes viskas Lou meile alati käppa, tänas ja ütles “See you tomorrow!” Kui vähe on vaja, et oma töötajaid rõõmustada.

Olin kaugel eemal oma mugavustsoonist, tundmatute tööde ja võõraste inimeste keskel. Ja ma tundsin end kuidagi nii… elusana. Ma ei teadnud, et olen üldse võimeline selliseid asju tegema ja olin enda üle meeletult uhke. Ma tõesti võingi kõike teha. Samas olid mul vabad käed neist farmidest hommepäev jalga lasta ja kellelgi poleks sellest suurt sooja ega külma. Seljakotirändurid tulevad ja lähevad ja alati leiab kellegi, kes töö ära teeb. Lihtsalt meeletult nautisin seda vabadusetunnet ja pidevat vaheldust. Uued töö- ja elukohad, inimesed, kohad ja maitsed. Ääretult põnev aeg.

IMG_7119
Mangofarmi rahvusvaheline seltskond: 1 kanadalane, 4 eestlast, 1 sakslane, 2 indoneeslast, 1 taiwanlane, 1 hiinlane, 1 prantslane. Mida me õhtuks sõime? Sticky rice`i mangoga otseloomulikult.
IMG_7025
Jõulud mangofarmis

Miks ei võiks “pärismaailm” samasugune olla? Miks meie ühiskond peab nii oluliseks tööd, mida sa teed? Miks me defineerime end läbi töö? Kes sa oled? Usun, et tihti vastatakse esimese asjana seda, mis amet sul on. Raamatupidaja, itipoiss, müüja, juuksur, ehitaja, projektijuht, elektrik. Samas oleme me tohutult palju enamat kui meie amet. Meile meeldib tantsida või suusatada, me oleme suurepärased kuulajad või kõnelejad, me valmistame imemaitsvat karrit või lasanjet, me oskame pea peal seista või viie palliga žongleerida. Mida iganes. Kõike muud kui meie amet. Ja ometi defineerime end läbi töö. Mida kõlavam ja arusaamatum ametinimetus, seda parem. “Järelikult on tal palju raha ja elab head elu,” kiputakse mõtlema.

Nagu raha tooks õnne. Oo, kaugeltki mitte. Minu jaoks ei ole oluline, mis tööd sa teed või mis autoga sõidad, vaid see, milline sa oled inimesena. Palun räägi mulle, millest sa unistad, mille poole püüdled ja mis on sinu kirg. Need on teemad, millest olen valmis tundide viisi vestlema.

Ma ei tea, kuhu elu mind edasi viib, aga ma naudin tohutult seda vabaduse- ja “kõik teed lahti” tunnet. Ma tean, et see ei kesta igavesti. Sõbrad viskavad aeg-ajalt nalja, öeldes: “Eestis on farmidega natuke kehvasti, aga et äkki kuskile lehmalüpsjaks ikka võetakse. Sul nüüd ju farmikogemust on.” Jaa, muidugi. Kui selle ära proovin ja saan teada, et just lehmalüpsmine ongi mu kirg, oleksin lihtsalt õnnejoovastuses.

IMG_7161
Aastavahetus Cairnsis, oma kullakallite eesti sõpradega

Tunnistan, et alles otsin oma kirge. Kuid samas arvan, et see on okei. Me ei peagi kõike kohe teadma. Vaid katsetades saame aru, mis meile meeldib ja sobib. Parem katseta ja proovi, kui kõnni aastaid pea norus ühte ja sama sissetallatud rada.

Tihti seostatakse head ametikohta tarkuse ja läbitud koolidega. Mida rohkem koolitunnistusi sul on ette näidata, seda parema töökoha sa tulevikus saad. Mida parem töökoht, seda rohkem raha ja seda õnnelikum sa oled. Eks. Või? Aga kui me ühel hetkel tunneme, et oleme kui tühjaks pigistatud sidrunid, ületöötanud, väsinud ja pahurad. Meil pole aega perele, sõpradele ega iseendale. On ainult töö, töö ja töö. Kas saab öelda, et see inimene oli siis tark, kui ta sellised valikud tegi? Kas ta on õnnelik? Ma kahtlen sügavalt. Mis kasu on koolitunnistustest või rahast pangakontol, kui meil ei ole aega oma lähedastele või meie tervis ütleb üles.

IMG_7410
Kohvi- ja koogipeatus Mareeba lähedal, Queenslandis
IMG_8942
Minu Austraalia pere: isa Graeme, ema Sharon ja õde Age
IMG_8164
Mandlitehase kvaliteedikontrolli tiimi hooaja lõpupeol. Vasakul viskab pöialt meie boss Ugo.

Usun, et tark inimene on see, kes leiab iseenda õnne. Mitte kellegi teise käidud raja järgi, vaid just iseenda kujundatud, sellise nagu talle on hea. Kes hindab aega, mis on meile antud. Ja naudib, ilma süümepiinadeta, kõike seda, mis just teda teeb õnnelikuks.

IMG_E9281
Tais, vahetult enne Eestisse tagasijõudmist. Lihtsalt õnnelik

Miks ma otsustasin minna reisima?

Hei, sõbrad!

Eelmises postituses mainisin, et mu elus oleks justkui algamas uus peatükk. Operatsioonid ja ravi on jäänud seljataha ning lõpuks võib hakata elama. Üks väike asi jäi aga ütlemata. Juba tükk aega tagasi tekkis mul mõte minna mõneks ajaks reisima. Eemale kõigest kodumaisest, tuttavast ja mugavast. Panna kontoriseelikud kapinurka, prillid karpi ning alustada täiesti uuelt rajalt.

Vaagisin seda mõtet pikalt, sest ka Eestis oli ja on palju head ja mõnusat. Minu kallis pere ja armsad sõbrad, töö, kodu ja hobid. Kõik oli justkui hästi, kuid kogu aeg oli tunne, et midagi on puudu. Hing ihkas midagi enamat: põnevust, seiklusi ja rutiinist väljumist. Teadsin, et kui nüüd seda ära ei tee, siis hiljem ka arvatavasti mitte. Karm tõde on see, et ma olen selle jaoks siis lihtsalt liiga vana. Sest endalegi üllatuseks ma ei olegi enam 18-aastane ja näiteks keskkooli lõpetamisest möödus eelmisel suvel juba 10 aastat.

Neid numbreid arvesse võttes ostsingi lennupileti esmalt Balile, et juba hiljem sealt edasi liikuda Austraaliasse. Tahtsin Balil rahulikult kulgeda ning Austraaliasse lennata siis, kui tunnen, et selleks on õige aeg.

Soovisin väga enda sees leida selgust. Olin pikka aega hommikuti tööle läinud raskustundega hinges, unustanud, mis on siiras rõõm ning üleüldse ei osanud ma öelda, mida elult tahan. Millises suunas edasi liikuda. Tundsin end justkui nõiaringis olevat. Tööle-koju-sööma-magama. Ja nii edasi kuni lõpmatuseni?! Tahtsin nii väga sellest kas või korraks välja astuda.

IMG_4501
Viimasel tööpäeval enne reisimaminekut. Rõõmus ja ärev samaaegselt

Oktoobri keskel pakkisingi kohvri, jätsin hüvasti kallite inimestega ning astusin avatud meelel eesootavale rännakule.

Esimestel päevadel Balil olles valdas mind mingi kahtlane eufooria. Ühelt poolt olin nii rõõmus, et nägin oma kalleid sõpru, kes on viimased neli aastat Austraalias elanud ning kes samuti lendasid Balile puhkust nautima. Eks nad olid mulle ka pisikeseks tõukeks, et otsus Austraaliasse minna vastu võtta. Tundus turvaline lennata kohta, kus on tuttavad näod mind ootamas.

Teisalt tajusin nii selgelt seda, millest olin puudust tundnud: piiritut vabadust ja tõelist rõõmu. Olin hallist argipäevast välja astunud päikese kätte. Mitte kuskile ei olnud kiiret, mul ei olnud ühtegi kohustust ega muret. Ma ei pidanud mitte kuskil olema ega midagi tegema. Kõik voolas ise ja just nii oligi õige.

Balil seiklesin kokku umbes kuu aega – esimesed kaks nädalat koos sõpradega ning teised kaks omapäi. Käidud ja nähtud sai palju, aga ma ei hakka siin kõigest üksikasjalikult kirjutama. Kuna mõned kuud on sellest juba möödas ka, siis kõike enam täpselt ei mäletagi. Ja ei olegi oluline. Praegu Bali aja peale mõeldes tekib hinge vaid helguse- ja rahulolutunne ja see ongi kõige olulisem mälestus, mida sealt kaasa võtta ja endaga kanda.

IMG_5718
Lootoseõites tiik Ubudis
IMG_5712
Õiteilus
IMG_5685
Majakesed mäenõlval (Ubud)
IMG_5514
Nunnu kohvik Kutas
IMG_5522
Värvika kohviku värvikas külaline
IMG_5002
Tegenungani kosk Ubudis
IMG_5065
Amedis. Päike vajus mäe taha peitu.

Minu trajektoor Balil nägi välja umbes selline: Seminyak – Badung – Uluwatu – Ubud – Tulamben – Amed – Nusa Penida – Kuta – Uluwatu – Ubud – Gili saared – Uluwatu – Canggu. Nagu näha, siis mõni koht meeldis mulle nii väga, et jõudsin selle kuu aja jooksul neisse ringiga tagasi minna. Aga samas jäi palju veel avastamata ka. Bali on küll pisike, aga kohti, mida seal vaadata, on ikka omajagu. Üks kindel soov, mida järgmine kord tahan teha, on vulkaani otsa ronimine. Nii et kindlasti on põhjust tagasi minna!

IMG_5558
Uluwatu tempel
IMG_5569
Sel ahvil oleks hommikujooga tegemiseks raske parema vaatega kohta leida 🙂
IMG_5596
Templile kohases rüüs
IMG_5583
Mõtlesin, et viskan pildistamise ajaks roosa koti seljast ära. Nagu näha, siis plaan ei olnud väga vettpidav, kott ikka piilub kivi tagant. Aga las ta siis olla.
IMG_5326
Minu armsad reisikaaslased. Raunol olid Balil sukeldumisvõistlused, millele vihjab ka tema pluusil olev kiri. Võistlustel on ta ennegi käinud, kuid sellist kaasaelajate hulka nagu seekord, vist varem ei ole olnud. Lisaks minule ja Mariile olid Eestist kohale sõitnud ka Rauno vanemad. Nii me kaks nädalat Balil viiekesi seiklesimegi 🙂
IMG_0038
Vaatasime, kuidas päike muutus väikseks oranžiks täpiks.

 

IMG_4699

 

 

IMG_E4807
Teel kivikoobastesse
IMG_E4857
Koopasse jõudnud
IMG_2673
Bali kõrval asuval Nusa Penida saarel. Järgnev tee alla Kelingkingi paradiisirannani oli põhimõtteliselt vertikaalne mägironimine ning otsustasime Mariiga seda mitte ette võtta. Siin pildil on pool teed käidud ja tunne oli selline, et mulle on vaja helikopter järele kutsuda, et mind sealt ära transportida. See rada oli ikkagi treenitud ja selleks valmistunud inimestele, mitte sandaalides suvitajatele nagu meie olime. Aga olime siiski uhked, et poolegi maani jõudsime.
IMG_2681
Aega võttis ja keel küll ripakil, aga jõudsin ikkagi oma jõududega üles tagasi. Ahvatlev valge liivaga rand jäi seekord avastamata.

 

IMG_2669
Paar õnnelikku olid siiski alla välja ka jõudnud.
IMG_2698
Broken beach Nusa Penida saarel

IMG_5398

Kahe nädala pärast sõpru lennuki peale saates, kerkis hinge väike kurbus. Mida ma nüüd ette võtan ilma nendeta?! Kuhu minna, mida teha? Ma ei teadnud veel hommikul, kuhu õhtuks välja jõuan. Tundsin vaid, et tuleb edasi liikuda. Võtsin ühendust kunagise kolleegi Lauraga, kes on juba pikemat aega Balil elanud ning põrutasin Kutast Uluwatusse. Tema juurde jõudes sorteerisin oma suurest kohvrist seljakotti välja vaid kõige olulisema ning seiklus ainult iseenda seltsis võis alata.

Asjadest rääkides, siis on uskumatu, kui vähe on inimesel tegelikult vaja. Mu niigi väga kompaktselt pakitud kohvris oli küllaga asju, mida ma terve reisi jooksul sealt kordagi välja võtnud ei võtnud. Lihtsalt ei olnud tarvis.

Avastasin, et üksi rännates kogeb asju hoopis teisiti. Ühtäkki on kogu vastutus ainult minul endal, plaane tuleb vaid enda peas läbi kedrata ning ka muljeid pole kellegagi jagada. See on hirmutav, kuid samas ka tohutult avardav ja vabastav. Samas igav mul kohe kuidagi ei hakanud. Minu teele sattus pea iga päev mõni seltsiline, kellega juttu ajada. Olgu nendeks siis teised rändurid, kohalikud poepidajad või kohvikuomanikud. Alati oli kuskil keegi. Samas oli ka iseenda mõtteid põnev kõrvalt jälgida.

IMG_6076
Armas endine kolleeg Laura, kes on pärast rännakuid Austraalias ja Uus-Meremaal enda südame kinkinud Balile.
JWXG0010 (1)
Kaks Eesti joogaõpetajat ja üks -praktiseerija. Laura tutvustas mind Kristiinaga, kelle joogatundides mul mõnel korral ka õnnestus käia. See oli ka üks põhjusi, miks mitmel korral Uluwatusse tagasi tulin.

20 kilo kergemana oli lausa lust liikuda, sest sain kohalikust taksoäpist lisaks autole nüüd tellida ka motorollerit. Sellega liiklemine oli tunduvalt soodsam ja mu arvates ka ägedam. Rolleriga Bali kitsastel tänavatel ja keset hullumeelset liiklust seigeldes tajub kohalikku melu, lõhnu ja meeleolu palju erksamalt. Kui sul muidugi õnnestub terveks jääda..

IMG_6034
Väikestel Gili saartel oli ainsaks liiklusvahendiks aga hoopis hobune. Poiss oli agaralt valmis mulle üht hobusõitu pakkuma. Kuna saared olid nii pisikesed, siis otsustasin vaid enda jalajõu ja jalgratta abil liikuda.
IMG_5772
Hiljutine maavärin Gilide lähedal tegi saartele päris palju kahju. Kohati oli tänavatel kõndida kõhe ja muserdav.
IMG_5777
Samas võis rusude kõrval näha ka sellist ilu
IMG_5985
Vaade ööbimiskoha terrassilt Gili Meno saarel. Ei olnud midagi glamuurset, kuid samas jättis saar oma eheduse, väiksuse ja vaikusega kustumatu mälestuse. Ideaalne koht, kui on soov kõigest ja kõigist veidikeseks eemalduda ning akusid laadida.
IMG_5951
Päikeseloojangutaevas Gili Meno saarel
IMG_5866
Tühjad paadikesed sinises salapäras
IMG_6020
Gili Menol. Istusin ühes väikeses rannakohvikus ning sõin värskelt püütud ja praetud red snapper`it. Kuna saar oli peaaegu inimtühi, olin terve õhtu jooksul ainus külaline seal kohvikus. Taamal paistab kõige suurem kolmest Gili saarest – Gili Trawangan.
IMG_5794
Gili Trawanganil. Roosa koti järgi võib ära tunda, kellele kuulub see tühi sinine tool.
IMG_5796
Päikeseloojanguselfi

Ühel õhtul Uluwatus Kristiina joogatunnist koju tulles istusin pisikese armsaks saanud villa rõdul, sõin mangosteen`e ning kirjutasin salapäevikusse järgmised read:

“Hing laulab ning peaaegu on selline tunne, et lähen lendu. Lihtsalt nii palju energiat on mu sees. Ma olen nõiaringist vabanenud, välja astunud ja see on nii paganama hea. Ma julgesin selle otsuse teha ja olen selle üle nii uhke. See oli raske ja olin täis tohutuid kahtlusi, aga siin tundub kõik õige.

Istun praegu ühe mõnusa villa rõdul, kuulan, kuidas ritsikad lõõritavad, gekod huigatavad, tuul pehmelt paitab ja taevas aeg-ajalt sähvib. Loodusehääled. Vaikus ja rahu. Soojus. Ja rõõm. Siin on nii hea.”

Isegi praegu neid mõtteid ülelugedes tuleb naeratus näole.

Pärast kuu aega Balil otsustasin, et on aeg Austraaliasse edasi liikuda. Lendasin esmalt Brisbane`i, kus minu armas keskkooliaegne klassiõde Age mind nädalaks enda tiiva alla võttis. Alustasin oma Austraalia seiklust just sealt, kuna tahtsin minna ühele vingele üritusele, mida olin pikisilmi oodanud.

IMG_6192
Balilt tulles tundusid esimesed päevad Brisbanes nii jahedad. Sooja oli küll umbes sama palju kui heal Eesti suvel, kuid keha oli juba igapäevase 30 kraadiga harjunud. Esimesel õhtul Brisbanes läksin Agega pildistamisele kaasa. Sinistes õites jacaranda puu oli ideaalseks fototaustaks.
IMG_6283
Kodutänav Brisbanes
IMG_6280
Brisbanes kalli Kaia, tema vanemate ja teiste vahvate eestlastega Eesti lippu kõrgel hoidmas
IMG_6639
Gold Coastil Age ja Katrega
IMG_6647
Gold Coast. Rannast tulles saime sellise vihmamaru osaliseks, mida pole ammu näinud. Aga viie minutiga oli taevas taas selge ning marust järel vaid märjad tänavad (ja meie riided).

Selle ürituse nimi oli Elevate ning põhjus, miks sinna minna tahtsin, peitus selle esinejates. Või õigemini esinejas. Sest ootasin vaid üht – kohtumist oma iidoli Turia Pittiga.

Võin julgelt öelda, et üks minu suuremaid unistusi sai sel novembrikuu päeval teoks. Olin Turia tegemisi jälginud sellest saati, kui minuga õnnetus juhtus ning sain tema ellusuhtumisest ja positiivsusest palju tuge ja jõudu ka ise edasi rühkida. Kui nägin tema sotsiaalmeediast, et ta astub sel ürituses üles, teadsin kohe, et seda võimalust on patt jätta kasutamata.

Turia sai tules kannatada 2011. aastal ultramaratonil osaledes, kus sattus ootamatult metsapõlengu ohvriks. Tema keha põles 65% ulatuses ja arstid tõid ta mitu korda operatsioonilaual olles elavate sekka tagasi. Talle öeldi, et ta ei saa enam kunagi joosta ega iseseisvat elu elada. Kõigi kiuste hakkas ta aga igapäevaselt oma eesmärgi nimel töötama – osaleda veel kord ultramaratonil. See mõte tekkis tal juba haiglas olles, kui ta ei suutnud veel kõndidagi. Tema tahtejõud, optimism ja riukalik huumorimeel on lennutanud teda kaugele. Ta on osalenud veel mitmetel ultramaratonidel, välja andnud raamatuid, tegutseb motivatsioonikõneleja ning mindset`i koolitajana. Inimesed üle maailma armastavad teda ja tema inimesi. Minu jaoks on ta tõeline eeskuju.

Üritus ise oli aga ettevõtjatele suunatud ning peamine kõneleja oli Aaron Sansoni. Ma ei olnud temast enne kuulnud, aga Austraalias on ta üpris tuntud ettevõtja ja mentor/koolitaja. Ta oli küll suurepärane esineja, kuid pean tunnistama, et inimesena ta väga sümpaatset muljet mulle ei jätnud. Teda ja tema rikkuse rõhutamist oli ühe tagasihoidliku eestlase jaoks kuidagi liiga palju.

IMG_6367
Aaron räägib, kuidas saavutada finantsiline vabadus

Esialgu tundus, et olen valge varesena saalitäie firmaomanike sekka sattunud. Kui esimene kõneleja palus enda kõrval olevale inimesele põgusalt tutvustada, mis ettevõte mul on ja mida sellelt ürituselt ootan, siis ma ei osanudki muud öelda, kui et ettevõtet mul pole ja tõde on, et ootan vaid Turiaga kohtumist. Minu varesestaatus oli paljastatud, aga ma ei hoolinud sellest grammivõrdki.

IMG_E4303
Kutsusin üritusele kaasa oma armsa klassiõe Age, kelle juures oma esimesel nädalal Austraalias peatusin.

Oma mõtteid jagasid mitmed inspireerivad kõnelejad, kuid säravaim pärl, Turia, oli jäetud kõige viimaseks. Üritus pidi lõppema kell 17 ning kui veel 16.45 Turiat lavale ei olnud tulnud, tundsin, kuidas ärevus mu sees üha kasvab. Kas tõesti midagi juhtus ja teda täna ei esinegi? Kas kogu mu ootus oli asjatu? Kas ta tuleb vaid 15 minutiks lavale?

Õnneks nii see ei olnud, sest juba astuski Turia lavale ja haaras kogu saali endaga kaasa. Ja minu kohe eriti, sest esimesed paar minutit ma lihtsalt pisardasin. Ei teagi täpselt millest, sest tema lugu oli mulle tuttavamast tuttav. Ja ka tema kõnes ei olnud minu jaoks midagi uut. Nutsin ilmselt suurest õnnest. Just see hetk oli selline, mida olin reisima tulles soovinud kogeda.

IMG_6468
Turia näitas, kuidas paranemine toimus – mitmete tagasilöökidega, aga ikka järjepidevalt ülespoole.
IMG_6459
Turia rääkis, kuidas ta täitis oma suurima unistuse, kui osales Ironmani triatlonil. Arstid arvasid, et ta ei saa enam iial joosta, kuid visa naine tõestas vastupidist.

Mõned mõtted, mis Turia kõnest kõlama jäid:

“If you can`t own your challenges, there is no one else who does it for you. You got to own your challenges like a boss.”

“All I could do, was focusing on taking one step at a time.”

“Challenges force us to grow.”

“Do the worst first.

Eredaimana jäi mulle Turia esinemisest meelde see, kui ta kirjeldas, kuidas ta aastaid pärast enda õnnetust proovis sütel kõndimist. Hirm oli meeletu, aga kui ta tegi esimese sammu, ei jäänud mitte midagi muud üle, kui teha ka kõik ülejäänud. Ja nii on iga raskuse ees seistes. Esimene samm on alati kõige hirmutavam, aga kui see on tehtud, tundub iga järgmine juba lihtsam ning kui lõppu välja jõuad, saad aru, mida oled saavutanud. Ja võid enda üle uhkust tunda.

Kuna armas sõber oli mulle kinkinud VIP-pileti, siis sain kogu üritust jälgida esireast ning pärast Turia esinemist nii tema kui ka Aaroniga pilti teha. Pärast pildistamist Turia lahkus ning saime võimaluse Aaronilt küsimusi küsida. Ma jäin seekord kuulaja rolli, kuid Age võttis härjal sarvist. Temal ju erinevalt minust on ka oma fototeenust pakkuv ettevõte, mille ta siin Austraalias olles asutas.

IMG_6480
Vestlusring Aaroniga

Muidugi soovisin salaja, et Aaroni asemel oleks olnud Turia ja et oleksin saanud oma iidoliga ka vestelda. Samas see hetk, kui sain ühe oma suurema inspireerija kõrval seista ja talle silma vaadata, oli ka seda piletit väärt. See juba oli rohkem, kui ma kunagi oleksin osanud soovida. Neli aastat tagasi ise tumedas augus olles ja tema raamatut lugedes ma tõesti ei osanud millestki sellisest unistadagi. Sel hetkel arvasin, et mind ei oota ees mitte miski. Ja nüüd olin ma siin, teisel pool maakera, seismas täpselt oma iidoli kõrval. Kui lahe see on!?

IMG_6543
Turia ja Aaroniga. Lisaks sarnastele elusaatustele jagame Turiaga veel üht asja – oleme ühepikkused 😀

Suures ähmis ma ei osanudki talle muud öelda, kui “hello” ja “thank you for the cool event” või midagi taolist. Hiljem mõtlesin oma peas muidugi igasugu suurepäraseid ridu välja, aga need jäägu siis järgmiseks korraks.

Enne veel, kui Turia lahkus saalist, jõudsin tal sabast haarata ja küsida ka autogrammi. Mul ei olnud kahjuks kaasas tema raamatut ning tema signatuur on üsna suvalisel paberilehel, kuid pole hullu. See sõnum, mille ta kirjutas, on just see, mida ka ise usun ja kummardan. Aitäh, Turia, et meelde tuletasid!

52881289_638843659906072_7620823041823473664_n

Pärast üritust olime Agega mõlemad mingis kahtlases lummuses. Mina sain sealt meeldetuletuse, et kõik on tõesti võimalik ning unistada tasub suurelt. Jalutasime veel tükk aega mööda sumedat Brisbane`i linna ja tundsin, kuidas vaikselt tekkis mõtteselgus. Otsus reisima tulla oli õige ja hea.

IMG_6483
Pärast üritust õhtuses Brisbanes
IMG_6504
Just nii rõõmus olin pärast Turiaga kohtumist

Sellega praegu lõpetan ning loodan peagi kirjutada ka kõigest muust, mida Austraalias olles olen ette võtnud. Olge tublid ja saadan soooooojad (täna näitas kraadiklaas 38 kraadi) kallistused siit Austraalia lõunapoolelt Mildura linnakesest, kuhu praeguseks olen välja jõudnud.

IMG_5721

 

 

 

Uus peatükk

Tere taas, head lugejad, üle pika pika aja!

Viimasel ajal on päris mitmed minult küsinud, kas ma blogi veel kirjutan ja millal on uut postitust oodata. Olen alati öelnud, et tahaks hirmsasti kirjutada küll, aga kuidagi ei leia seda (õiget) hetke. Samas sisimas tean, et see on vale. Alati leiab, kui väga tahta ja kui oma prioriteedid ümber muuta. Ju on siis vahepeal olnud teised mõtted ja tegemised tähtsamad. Iseenesest on ju tore, et teha on palju ja igav ei hakka, kuid samas kipub ka siht kaduma. Kirjutamine on mulle oluline ja mind palju aidanud. Ja ka mu blogi lugejad on mulle tähtsad. Ja inimesed, kes on otse küsinud, kuidas mul on läinud. Ja inimesed, kes on igapäevaselt minu kõrval.

Kõik muu on tegelikult teisejärguline.

Hämmastav, kui tihti peab seda endale meelde tuletama.

Kuna viimane kirjutis jääb eelmise aasta novembrisse, ja kui nüüd loogiliselt sealt jätkata, siis pean teile kõigepealt soovima head uut aastat! Loodan, et paljud teie unistused või soovid on praeguseks juba täitunud.

Mina, nagu traditsiooniks saanud, kirjutasin uusaastaõhtul kõik oma unistused paberile ning mõtisklesin selle üle, mis läks eelmisel aastal hästi. Täitsa palju tegelikult, kuigi mis seal salata, ka valu oli üsna suure osa ajast mu kaaslaseks. Eelmise aasta maikuus tehtud lõuaopp ning üsna vaevaline taastumine varjutas pea kogu ülejäänud poolt aastat. Muidugi ma tegin, käisin ja olin, aga miski polnud päris “see”. Kuklas tagus pidevalt mõte, et oli seda kõike siis vaja. Aga nagu üks tore naisterahvas minu eelmise postituse kommentaaris ütles: “Kõik läheb!”. Jah, kõik lähebki, vaikselt ja targu, aga ikka edasi, uute sihtide suunas.

Uue aasta võtsin vastu oma kodus koos ühe erilise inimesega, keda olin varem vaid oma julgemates unistustes ette kujutanud. Maare ja poiss-sõber. Olin oma peas selle sõnapaari kuskile kaugele ära peitnud. “Ei, ma ei taha, pole vaja ja üleüldse ei ole võimalik, et keegi mind mu uues kestas tahta võiks,” olid mu mõtted. Isegi siis, kui me vaatasime südaöösel kahekesi köögiaknast ilutulestikku ja lõime klaase kokku, ei suutnud ma uskuda, et ta on päris. Minu kõrval ja mind igal hetkel toetamas, imetlemas just minu erilist kesta.

26771567_1799030240139292_123050908_o
Aasta viimasel päeval rabas

Jürgen on pärit Kihnust ning kasvanud karmi, kuid õiglase vanaema käe all. Elu ei ole teda hellitanud ja usun, et just seetõttu on ta on sirgunud tugevaks, otsekoheseks, ausaks, sihikindlaks ja intelligentseks meheks. Tema viimase aja suurimaks kireks on fotograafia ning see on ka põhjus, miks minu telefonis on hunnik taolisi pilte:

Ka mitmed siin postituses olevad fotod on tema tehtud.

Jõulupühade ajal viis ta mind Kihnu ning tutvustas saare kultuuri ja kohalikke inimesi. Sain sealt enda jaoks tõelise energialaengu – nii palju ehedust, visadust ja kangust on saare rahval. Ei mingeid maske, keerutamisi või hea näo tegemist. Täpselt nii nagu kihnukas mõtleb, ta ka ütleb. Koos sooja külalislahkusega kostitati meid hea ja paremaga, nii suussulava Kihnu saia, krõbedate lihapirukate, koduõlle kui ka marineeritud räimedega. Kõik ehe saare kraam.

IMG_2230
Päikesetõus Munalaiu sadamas
0601_TRIIN_30_30.03.2018_DianaUntPhotography
Sõbranna 30. sünnipäeval. Pildistas Diana Unt

Eelmise aasta lõpp ja uue algus möödusidki õige tegusalt. Sügisel asusin Avituse arengukeskuses õppima kogemusnõustajaks. Olin pikka aega tundnud, et olen ümberkaudsetelt inimestelt palju saanud, nii heade tegude kui ka sõnade näol. Nüüd soovisin väga ka ise midagi tagasi anda.

Mis on kogemusnõustamine?

Väga lihtsalt öeldes on see läbi oma kogemuse teise sarnases olukorras inimese aitamine. Kogemusnõustaja ei ole arst või psühholoog, vaid kuulaja, kaasamõtleja ning hea nõu jagaja. Ta teeb seda oma läbielatu põhjal, tavaliselt on ta seljatanud kriisi ning saanud head teadmised ning oskused mõne keerulise olukorraga toimetulemiseks. Kogemusi võib elu jooksul koguneda väga erisuguseid: ootamatud õnnetused, haigused, vägivaldne suhe, lähedase kaotus ja lein, sõltuvused, dementse vanema hooldamine ja palju muud. Ka mina olen viimaste aastatega saanud päris heaks põletuste eksperdiks ning minu soov oligi aidata teisi tuleõnnetuses olnud inimesi, ja tegelikult, miks mitte, ka nende lähedasi.

Raske olukorra ees seistes on perekonna ja sõprade ning ka arstide ja spetsialistide toetus hindamatu. Nad saavad aidata sind heade sõnade ja lihtsalt sellega, et on sinu jaoks olemas. Paraku aga ei saa nad teada, mida sa parajasti enda sees läbi elad. Seda oskab kõige paremini aimata inimene, kelle eluteele on sattunud sarnased kogemused. Kes on ise samasugustest raskusest juba läbi tulnud ja eluga edasi läinud. Kes saab olla eeskujuks ja inspiratsiooniks. See on kogemusnõustajate privileeg.

Kogemusnõustamise õpe kestis kokku kaheksa kuud. Alustasime sügisel koolituspäevadega, mis toimusid iga kahe nädala tagant reedeti ning laupäeviti ning lõpetasime kevadel praktika, supervisoonide ja kovisioonigruppide kohtumistega. Minu jaoks oli kogu õpe väga huvitav, avardav ja arendav. Õppisin paljutki nii enda kohta kui ka sain häid praktilisi harjutusi, mida koos tulevaste nõustatavatega läbi viia.

Kogu õpe toimus grupis ja selle arutelude keskel ning pean ütlema, et kokku oli saanud üks kirjeldamatult äge punt! Igaühel oli oma lugu ja kogemustepagas, kuid meid kõiki ühendas üks – me olime võitlejad.

Paraku olen praeguseks saanud uusi teadmisi väga vähe praktikas proovida, sest teisi põletushaigeid on tegelikult üpris keeruline leida. Olen oma kontakte jaganud Mustamäe haiglas, kuid sealtkaudu on minuni jõudnud vaid üksikud inimesed. Nii et sina, kes sa oled läbi teinud sarnase õnnetuse nagu mina, võta minuga julgelt ühendust. Usu mind, koos on kergem!

Kogemusnõustamise kohta võid rohkem lugeda ka siit: http://www.avitus.ee/iseendale/kogemusnoustamine

Kuidas mu nägu elab?

Ma usun, et see võiks teid samuti huvitada.

Kõigi muude ettevõtmiste kõrval tegelesin eelmise aasta lõpul ja uue algul järjepidevalt ka oma näoga. Võib-olla mäletate eelmisest postitusest, et 2017 mais käisin lõuaopil ning pärast seda oli mu lõug umbes kolm korda suurem kui enne. Eriti meeldiv see vaatepilt ei olnud ning nagu juba eelpool kirjutasin, kahetsesin oma otsust see lõikus üldse ette võtta. Lõug oli hiiglaslik, õlal uus arm ning näos taas armiplaastrid. Pärast juba läbitud teekonda tundus see kõik olevat üks lõputu õudus.

IMG_0036
Mul ei ole seda pilti kerge jagada, aga seda vaadates ilmselt taipate paremini, millest räägin.

Unustasin hetkeks, et kõike ei saa kohe ja korraga ning aeg on see, mis teeb oma töö.

Ajapikku hakkaski lõug tegelikult tagasi tõmbuma ning uue aasta algul jaanuaris käisin veel ühel väikesel operatsioonil, mis eemaldas üleliigse naha lõua alt. Ma ei saa öelda, et olen nüüd üdini rahul oma uue lõua kuju ja suurusega, aga ilusamaks tegi see väike lõikus seda küll. Pärast seda hakkasin julgemalt ka ilma sallita ringi käima. Olin ju varem endale lubanud, et ma ei võta salli kaelast ära enne, kui lõug on normaalse kujuga.

emaga vabaõhulavastusel
Salli sisse mähitud
IMG_0552
Salli sisse mähitud 2

Sama ajaperioodi sisse jäid ka süstimise protseduurid, mida käisin tegemas ühes Tallinnas asuvas salongis. Sattusin sinna üsna juhuslikult. Minu hea kolleeg käis ühel nädalavahetusel Tallinnas Ilumessil ja mõeldes minule uuris muu seas, kas keegi pakub ka armide ravi. Sealt leidiski ta paar kontakti, kellega ma hiljem ise ühendust võtsin. Nii jõudsin ühe armsa pikaaegse kogemusega kosmeetiku Svetlana juurde.

Käisin tema juures neli korda näos olevaid arme süstimas. Protseduur ise oli üsna piinarikas, väikese nõelaga tegi ta üle mu näo kümneid ja kümneid torkeid otse armide sisse. Hiljem paistetas kogu nägu päris hullusti üles ning pidin paar päeva kodus püsima. Ma ise paraku suurt edasiminekut sellest ei näinud ning leidsime koos Svetlanaga, et piisab neist neljast korrast.

IMG_2988
Nägu pärast süstimist. Üks silm on praktiliselt kinni. Õnneks tõmbus paistetus ja punetus mõne päevaga tagasi.

Käisin ka mitmetes teistes Tallinna salongides konsultatsioonides ning uurisin, mis võiks mind veel aidata. Pakuti laserravi, fotonoorendust, keemilist koorimist, mesoteraapiat, oma vere süstimist armidesse ja palju muud. Valik oli mitmekesine ja arvati, et mu armide väljanägemist on võimalik parandada küll, kuid seda kõike muidugi väga krõbeda hinnaga. Soovitati, et läbiksin eri protseduure ja neid kõiki kuuridena.

Olin valiku ees: kas hakata pihta ning proovida kõiksugu erinevaid asju, kulutades seejuures hunniku raha ja aega või hoopiski loobuda.

Välismaa lugude põhjal teadsin, et põletusarmidele pidi hästi aitama laserravi. Kui kuulsin ühelt konsultandilt, et see tekitab mulle näkku põhimõtteliselt uue põletuse, mis paraneb mõnda aega, siis tõmbusin üsna kaameks ning loobusin sellest. Eks kõik oleneb muidugi sellest ka, kelle juures seda teha. Ma ei välista, et kunagi seda siiski proovin.

Varem nimetatud loetelust proovisin ära IPL fotonoorenduse, mida tegin kahel korral. Lubati, et armide punetus väheneb ning näonahk muutub ühtlasemaks, kuid paraku tundus see rohkem ilusa jutu, kui tegeliku abina. Aga noh, käidud-tehtud ja süda on vähemasti rahul. Muidugi oleksin võinud olla järjepidevam ja teha seda kokku kuus korda, nagu salongist soovitati, kuid kuna alustasin sellega üsna vastu suve, võis see protseduur rohkem kahju kui kasu tuua, tekitades päikese käes viibides näole hoopis pigmendilaike. Mulle isiklikult tundus, et 15 minutit kestnud protseduur ja 120-eurone hind, mis selle eest kasseeriti, ei olnud võrdväärses seoses.

Liikusin edasi. Juba varem olid arstid mulle soovitanud, et võiksin lasta oma huulejoone tätoveerida, aga ma ei tahtnud teha seda enne, kui lõuaprotseduuridega on ühel pool. Mu suu oli tegelikult nii üla- kui ka alahuule kohal olevatesse armidesse ära kadunud. Seega võtsingi ette tee püsimeigivõluri Julia Saare juurde.

Olen tema juures käinud praeguseks kaks korda ning üks külastus on veel ees ootamas.  Kuna armkude on üsna taltsutamatu tegelane, siis vajab see protseduur minu puhul mitmekordset ületegemist, enne, kui lõplikku tulemust on näha. Hetkel näen, et ülahuul on küll paremini välja joonistunud kui enne. Huulte värvimine on igatahes nüüd palju lihtsam, kui ühtlasem joon on ees.

Kui mõtlete, et huule peale tätoveerimine on tohutult valus, siis õnneks ei olnud. Julia tegi protseduuri tuimastusega. Kuid mis seal salata, armiline nahk on tundlikum ja paaril korral siiski jooksis valupisar mööda põske alla. Samas selle varasema Svetlana juures tehtud süstimise valuga ei anna seda võrreldagi.

Selline on olnud minu näo teekond viimase aasta jooksul. Proovida saaks veel nii mõndagi, kuid mulle tundub üha enam, et ma lihtsalt ei jaksa ega taha rohkem. Kui tuleb mingeid häid võimalusi, siis ma ei pane neile ilmtingimata kätt ette. Minu sees aga hakkab tekkima rahu. Et nüüd on kõik ja võin lõpuks hakata elama. Ma olen juba praegu ilus! Ja nii lihtne see ongi.

Panin kokku pildiseeria, mis võtab mu näo teekonna läbi viimase nelja aasta väga hästi kokku. Siin on koos kõik hullused, mille olen läbinud – minu punetav nägu vahetult pärast õnnetust, sentimeetrine siilisoeng, nägu pärast armide tekkimist, nägu maski taga, nägu pärast oma rasva süstimist, nägu pärast lõuaoppi, ülespaistetanud nägu pärast erinevaid protseduure, verine lõug pärast kahandamise operatsiooni ja minu nägu meigitult pärast kõiki neid kadalippe. Mõne pildi puhul olin juba unustanud, et kunagi oli nii. Esimene suurem foto on tehtud 2014 septembris ning viimane 2018 augustis.

Neid pilte ei ole kerge jagada. Kuid kui neid vaatan, siis täidab mu südant rõõm. Kõik see on nüüdseks seljataga.

muutusaastates

Seega, kui vastata ülalpüstitatud küsimusele, siis ma arvan, et mu nägu elab hetkel täitsa hästi!

Kolm tähtsamat teemat (poiss-sõber, kogemusnõustamine, näo ravi), millest kirjutada soovisin, ongi nüüd teie ette lahti rullitud. Kõik need sümboliseerivad mu jaoks edasiminekut ja uue lehe pööramist.

Suhe on aidanud mul taas üles leida ja ellu äratada oma naiseliku poole. Kogemusnõustamine annab mulle võimaluse anda abikäsi neile, kes on ootamatult sattunud minuga sarnasesse olukorda ning vajavad tuge, et pinnal püsida.  Minu näo ravi on jõudmas lõpufaasi. Vaikselt on tunne, et algamas on uus peatükk, mille nimetust ma veel päris täpselt ei oska öelda, kuid mida laiemalt võiks ehk kutsuda elamiseks. Muidugi olen seda kogu aeg teinud, kuid nüüd, kui ravid ja operatsioonid on seljataga, saan muule keskenduda.

Vahepeal on olnud muidugi veel hiiglama palju mõnusaid hetki ja emotsioone, kuid ma ei hakka neist kõigist siin pikemalt kirjutama. Tähtsaim sai juba öeldud. Kuid mõningaid pilte lisan sellegipoolest.

Käisin koos emaga soojas Roomas…

 

…ning karges Kopenhaagenis:

Vahepeal sai kallis vanaema aasta vanemaks:

IMG_3063

…ja ma ise samuti:

Suvel käisin kahes üliägedas pulmas. Maikuus oli rõõm olla Kristiina ja Henry armastuse tunnistajaks…

…ning augustis Silveri ja Kristeli:

IMG_4141

Veetsin aega oma üliägedate kolleegide…

…ja perega:

_JNT2397

…ning tundsin lihtsalt rõõmu väikestest asjadest!

IMG_4176

Olge mõnusad ja väga võimalik, et juba õige pea kohtute minuga hoopis teistes kohtades kui see blogi. Näiteks teleekraanil. Nii et tasub silmad, kõrvad lahti hoida!

 

 

Uus algus minu näos

Teen silmad lahti ja tahan midagi öelda. Ma ei saa rääkida. Häält ei tule, toru on kurgus. Kus ma olen? Nii palju juhtmeid. Kell seinal. 5 läbi natuke. Ei tea, kas päev ikka? Voodil on metallvõred külgedel. Klaasist läbipaistev sein voodi ees. Õed – siblivad edasi-tagasi. Pagan! See on see sama ruum, ma olen siin enne olnud! Miks ma siin olen?

Õed tulid kurgust toru eemaldama ning hüüdsin esimese asjana paaniliselt: “Appi! Palun viige mind siit ära, ma ei taha selles palatis olla. Miks ma tavapalatis ei ole? Mis juhtus? Kas opp läks untsu?” Teadvus hakkas vaikselt tagasi tulema ning reaalsus oli hirmutav. Ärkasin selles samas palatis, kus kunagi olin veelgi oimetumana pärast õnnetust esimest korda silmad avanud. III intensiiv, kõige raskemad haiged. Seesama aheldav voodi, monitorid, venekeelsed õed ümber siblimas ja pagana nõme seinakell, kus seierid peaaegu ei liigugi. Jube kehv oli olla. Suu kuivas ja nahk lõual kiskus. Kael, lõug ja huuled olid üles paistetanud.

Üks õdedest märkas mu paanikat ning tuli rahustama: “Sind toodi siia, et jälgida, kuidas siiratud nahalapp vastu peab. Oled ühe öö siin ja viime su tavapalatisse.” Mu ärevus ei tahtnud vaibuda ning nõudsin tungivalt: “Ma pean koju helistama! Kas ma saaksin telefoni, et emale helistada ja öelda, et olen elus?” Õel ei olnud vastuväiteid.

Pooluimasena, läbi nutu ja hala rääkisin emale kõik ära. Et olen terveks ööks siia nõmedasse voodisse aheldatud, lõug on katsudes hiiglaslik ning kõik on untsus. 4-tunnine narkoos oli oma töö teinud ning detailid sellest kõnest on tegelikult hägused. Ema ütles hiljem, et tõmbas jalad nõrgaks küll, kui pärast pikka operatsioonijärgset vaikust tuli kõne võõralt numbrilt. Õnneks oli teiselpool toru nuttatihkuv tütar, mitte morni häälega halba uudist teatav arst.

Pärast emaga rääkimist tuli varasemast ajast tuttav haiglaõde mind taas lohutama: “Said kunagi kolm kuud siin oldud, saad selle ühe öö ka! Näe, telekas on seinal, paneme selle sulle käima.” Tema ajamääratluses oli kolme kuu osas küll ilmselge liialdus, aga vaikselt hakkas mulle kohale jõudma, et võib-olla ei olegi asi nii hull. Tavapalatit tuleb jagada teiste patsientidega ja vusserit seal küll seinal pole. Ja siin on ka konditsioneer. No olgu, saame hakkama selle ühe öö!

Magasin suuresti ravimite mõju all. Järgmisel päeval, nagu lubatud, sõidutati mind tavaosakonda. Olin endiselt väga uimane ja nõrk. Omal jalal sidumisruumi ma minna ei suutnud ning sinna veeti mind voodiga. Arst ütles, et asi on hea, veri käib uues lõuas ilusti ringi! Nahalapp on 24 tundi vastu pidanud, mis tähendab, et enam see ei irdu. Okei, kõige mustem stsenaarium siis pole. Aga kuidas muidu?

“Praegu on veel vara öelda, kuidas jääb. Asi võtab ilmet alles mõne kuu pärast ning siis saame hinnata, kuidas õnnestus,” lausus arst, jättes otsad lahtiseks. Olin veidi murelik paistetuse pärast, mida olin sõrmedega katsudes tundnud ning uurisin, kas mulle jääbki selline hiiglaslik lõualott. “Ei, see peaks ajaga tagasi tõmbuma ja kui jääbki, saame seda korrigeerida, teha uue lõikuse siia naks-naks, võtta kokku…,” viibutas arst kätega mu lõua all ning jätkas suurte plaanidega: “selle põsel oleva armi saame Z-plastikaga ära hajutada ning sellele armile siin saame kaela pealt tõmmata üles nahalapi.”

Lamasin seal sidumislaual suhteliselt tummalt ning mõtlesin endamisi, kas ma olen veel mõneks operatsiooniks valmis. See lükata-tõmmata olek, kui su inimväärikus on madalaimal astmel, sidemed, värsked haavad, paranemine ja uued armid. Ma ei jaksa enam, oli mu ainus mõte. Olen justkui tühine objekt, eksperiment, üks kümnetest teistest patsientidest tol päeval. Ja pean arsti täielikult usaldama oma kõige esinduslikumat kehaosa, nägu, lõikuma. Aga mis siis saab, kui tal on kehv päev, käsi veidi väriseb, naine riidles hommikul või kohv oli liiga kange. Kui läheb üks lõige veidi viltu. Ma olen lihtsalt üks number statistikas.

Olin pärast operatsiooni haiglas kokku viis päeva ja tundsin end sel ajal suhteliselt kehvasti, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Paar head inimest käis mul külas ja pärast seda läks olemine veidi paremaks. Teine elu, kuskil on veel normaalne elu, väljaspool siniseid kitleid ja halle haiglaseinu, mõtlesin. Ma saan ka õige varsti taas sellest osake olla ning valu ja vaev läheb mööda. Ma tean ju, ma olen selle kõik juba üle elanud. Palju hullemagi. Aeg läheb edasi ja kõik paraneb. Üritasin seda kõike endale mantrana korrutada, kuid samas vahtisin pidevalt peeglisse ja mõtlesin, kui õudne. Miks mina, miks ma pean jälle selliseid asju üle elama? Enesehaletsus võttis võimust.

Viimatinimetatuga tegelesin ma kokku umbes kolm nädalat pärast operatsiooni. Kõik mu ümber tundus mõttetu, mitte miski ei rõõmustanud. Midagi teha ei tahtnud. Olen veel koledam kui enne ja poleks pidanud seda oppi üldse tegema. Nõme, kõik on nõme. Näos on uued haavad ja pean taas silikoonplaastreid värskete armide peal kandma hakkama. Kaelal on õmblused. Õlahaav, kust nahk võeti, on lahti vajunud ja ei parane. Enne oli seal ilus sile nahk. Üks väheseid kohti minu kehal, mis oli veel rikkumata. Nüüd jääb sinna suur arm. Lisaks kõigele, mis juba on.

Selliseid mõtteid mõlgutasin seni, kuni tagasi tööle läksin ja igapäevarattale istusin. Vahel on rutiin hea. Raske on mõelda lõuale, kui on vaja otsustada, kas õhtuks osta kala või kana. Uus lõug hakkas tasapisi omaks saama, kuigi otsustasin seda salli sisse peita seni, kuni ta on oma õige kuju võtnud.

Õlahaav, see koht, kust võeti lõua korrigeerimiseks nahka, aga ei näidanud endiselt paranemismärki (jah, põhimõtteliselt on tükk õlga mul nüüd näos). Käisin seda kaks korda nädalas haiglas sidumas, kuid paistis, et haav läheb aina hullemaks. Arst ei osanud selle kohta eriti midagi kosta. Arvas, et kuna sealt sai jupp nahka vahelt ära võetud ja kokku õmmeldud, oli pinge nii suur, et haav vajus lihtsalt lahti. Nokk kinni, saba lahti. Lõuanahk sai sirgemaks, aga õlg rikutud.

Ühel sidumisel teatas arst, et haav paraneks kiiremini ja arvatavasti ka ilusamalt, kui siirdaksime sinna nahka. Ehk siis teeksime uue operatsiooni. Sinised haiglasärgid ja hallid seinad. Laual oli kaks kehva valikut. Kas minna taas operatsioonile või lasta haaval loomulikult paraneda, mis võib aega võtta mitu kuud. Otsustasin opi kasuks. Arst lubas, et üle kolme-nelja päeva ma haiglas ei pea olema ja saan enne jaani koju.

Nii ma siis läksin. Jaaninädala esmaspäeval, kui teised lühema töönädala ootuses rõõmsalt tööle tõttasid, seadsin ma sammud taas tuttava haigla poole. Kohver käe kõrval, siht silme ees. Armsa kolleegi lausutud sõnad peas tiirlemas: “Sa saad sellega hakkama! See on lihtsalt üks väike etapp, mis tuleb enne suure eesmärgi saavutamist läbida.”

Mind paigutati seekord ruumipuuduse tõttu korrus allapoole, naistehaiguste osakonda. Muidu neljakohalises palatis oli ainult üks inimene – kiilakas, tumedate silmaalustega vanem naisterahvas. Mulle tundus, et ta ei tunne ennast eriti hästi ja ma ei hakanud end tutvustama ega juttu tegema. Näppisin veidi aega telefoni, kui naise muidu tuhmi pilku lõi äkitselt sära ning ta hakkas vene keeles jutustama. Ütlesin, et mu vene keele oskus on üpris nadi, kuigi aru saan paremini, kui räägin. Sellest ta järeldas, et saan väga hästi aru ning rääkis mulle üsna detailselt enda haigusloo ära. Umbes pool juttu läks kaduma, aga nii palju ikka viisin kokku, et tal on vähk, neljas staadium. Uuris, mis minul on. Üritasin talle kätega vehkides, pooleldi eesti ja pooleldi vene keeles seletada, et nahka siiratakse õlale. Et oli põletus kunagi ja nüüd taastatakse, aga üks haav ei paranenud ja nüüd võetakse uuesti nahka ja pannakse ühest kohast teise… Noh, nahaplastika. Ega ta sellest aru ei saanud ja sattusin ka ise seletamisega ummikusse, aga ta oli õnnelik, et mul pole vähk. Jah, tõesti.

Hiljem toodi palatisse veel kaks patsienti, mõlemad samuti vähihaiged. Nii irooniline kui see ka pole, tundsin end üsna tervena nende kõrval. Nad olid vaatamata oma olukorrale säilitanud rõõmsa ja positiivse meele. Üks palatikaaslane ütles, et pole näiteks kordagi pärast diagnoosi saamist nutnud. “Tohoh, kuidas see võimalik on?” uurisin temalt. “Näe on lihtsalt, mis siin ikka nutta,” lausus ta rahulikul häälel.

Seekord läks opist taastumine hoopis kergemalt. Kohe kui mind palatisse tagasi toodi, oli lõunasöögiaeg ja seda ma raisku ei lasknud. Imestasin isegi, kuidas isu nii hea oli. Eelmine kord ei söönud ma kaks päeva mitte midagi. Enesetunne oli samuti tugev ning helistasin kohe ka kodustele uudisega, et kõik läks hästi – juba sõin ja kuskilt ei valuta. Alles veidi aja pärast taipasin, et see oli kange valuvaigisti, mis minu eest kõneles ja tegusid tegi. Polnud see olukord nii mõnus midagi. Selg, kust nahk võeti, oli hell ning ka õlg tuikas. Muide, seljalt on sama koha pealt aastaid tagasi juba nahka siirdamise jaoks kooritud – inimese keha on ikka imeline.

Järgmisel päeval vaatas arst õla üle ja oli veidi murelik. Haav oli põletikuline ja vajas sagedast sidemete vahetamist. Kokkuleppel, et käin iga kahe päeva tagant haiglas sidet vahetamas, sain siiski jaanipäevaks koju. Jätsin mõne päevaga armsaks saanud palatikaaslastega hüvasti ning sulgesin taaskord enda järel haiglaukse, lootuses, et niipea sinna enam asja ei ole.

Muidugi teadsin, et nii see ei ole, aga hea oli unistada ikka. Juba paari päeva pärast, 24. juunil, pühapäeval, sõitsin haiglasse tagasi. Linn oli haudvaikne ja haigla veelgi tasasem. Tavapärase sagimise asemel nägin tuttavast uksest sisenedes vaid ühte üksikut veidi unist koristajat ning hämarat koridori. Põletusosakonnas siiski vahet ei ole, mis nädalapäev parajasti on. Seal oli tavapärasest ilmselt rohkemgi sagimist. Jaaniöö seljataga, istus valvearsti ukse taga päris mitu õnnetu näo ja seotud kätega tegelast. Kuna ooteaeg oli pikk, tegin paari inimesega ka juttu. Üks meesterahvas oli purjakil peaga lõkkesse kukkunud ning ka teist oli pehmete jalgade tõttu sama saatus tabanud. Esimene neist oli üsna enesekindel ja arvas, et saab paari päeva pärast tööle minna. Ma ei tahtnud ta entusiasmi alla tõmmata ning üritasin teda lohutada, aga sisimas teadsin, et siin pole nüüd muud, kui varuda kannatust ja aega. Paarist päevast võib vabalt saada paar aastat.

Peagi saabus minu kord sidemete vahetamiseks. Arst ei olnud ka seekord rahul sellega, mida nägi ning kirjutas mulle välja antibiootikumid. Peaaegu pool siiratud nahast õlal olevat põletikulise haava tõttu hävinenud. Oeh.

Seega algas järgmine etapp minu ravis, milleks ootamatult oli saanud õlahaav. Õ L G. See ei mahtunud mulle pähe – vaid paar kuud tagasi täiesti terve ja ilusa nahaga koht minu kehal oli nüüd üks suur veritsev haav, mis vajas mitu korda nädalas sidemete vahetamist.

Nii ma siis liikusin, pea kolm kuud järjest, trajektooril haigla-töö-kodu. Kogu see olukord oli üpris väsitav ja ega mu meeleolu kiita ei olnud, aga samas muutus see üsna pea justkui elu osaks, harjumuseks, minu teeks. Tee peal on ju ikka aeg-ajalt mõni mahakukkunud oks, millest tuleb üle hüpata.

Kuigi suvi möödus haavaplaastreid ja salli kandes, siis nelja seina vahele ma istuma siiski ei jäänud. Veetsin päris palju aega suvilas, kus valdas mind mingi kummaline rahu. Kevadel, enne oppe, otsustasin, et muudan enda elu veidi mugavamaks ning ostan omale auto! Elukoht on mul ju Raplas, töökoht Tallinnas ning suvila Kose-Uuemõisas. Olin aastaid rongi, bussi ja teiste inimeste autodega neid vahemaid sõitnud, kuid ühel tuisusel talveõhtul otsustasin, et mulle aitab.

Suvila keset rohelust

Lugu sai alguse sellest, et tulin parajasti joogatunnist ning kiirustasin Rapla bussile. Astusin tavapärasest paar minutit hiljem pangast välja ning jooksin bussijaama. Tuiskas. Kaks kotti oli käeotsas. Buss sõitis täpselt nina eest ära. Kutsusin suures ähmis takso, et jõuda rongile, mis läks Balti jaamast 15 minuti pärast. No napilt peaks ju jõudma. 15 minuti pärast olin omadega Viru ringil. Mnjah. Tänasin taksojuhti ponnistuse eest, maksin arve ja astusin taksost välja. Endiselt tuiskas. Järgmine rong läks kahe tunni pärast. Tammusin vihasena kohvikusse ning passisin. Minu aeg, pagan, ei, mulle aitab, ma ei viitsi enam!

Auto sain kätte täpselt naistepäeval ning ning sellest ajast peale oleme head sõbrad olnud (ühe kännu otsa olen su siiski sõidutanud – vabanda). Päris kähku tekkis tunne, et kuidas ma enne ilma autota hakkama sain?! Ma ei olnud tegelikult pikka aega roolis olnud ja veel vähem Tallinna kesklinna liikluses osalenud. Ajapikku oli hirm linnassõitmise vastu päris suureks kasvanud. Esimesed korrad, kui uue autoga Tallinna piirile jõudsin, tundsin, kuidas käed hakkasid higistama ja jalg kergelt värisema. Aga oi kui kähku need nähtused kadusid! Nüüd kiman juba täitsa enesekindlalt mööda Tallinna tänavaid. Äge on see, mis juhtub siis, kui hirmule vastu seista.

DSC_3666
Tasub igaks juhuks valvel olla, kui sellist masinat liikluses trehvate 😀

Mis siis veel vahepeal toimunud on? Oh. Päris palju. Mõned märksõnad: kogemusnõustaja koolitus, Trevi purskkaev ja Kihnu sai. Aga nendest teemadest ehk pikemalt järgmises postituses, mis tahaks loota, et saabub varem kui viimati. Pidin imestusest pikali kukkuma, kui sain aru, et mu viimane postitus oli veebruaris! Veebruaris, siis kui aasta algas! Tegin sel ajal hoolega elutoa remonti ja kasvatasin uue lõua jaoks croissant`i. Kui kauge minevik see tundub olevat. Remont on ammu valmis ja munast mu õlal vaid (veider) mälestus.

Ma olen päris palju mõelnud sellele ajale ja energiale, mis on sel aastal lõua armide raviks kulutatud ja piinanud ennast ideega, mis oleks saanud, kui ma ei oleks seda teekonda ette võtnud. 3 kuud käia ringi ebamugava koeekspandriga, siis opp, taastumine, uus opp, 3 kuud õlahaava raviks ning veel 3 kuud oodata ja vaadata, kuidas asi üldse kujuneb, enne kui saab uue operatsiooni teha.

Lõua paistetus on praeguseks küll enam-vähem tagasi tõmmanud, aga kuju peaks veel korrigeerima. Peatselt lepimegi arstiga kokku uue opiaja, mis arvatavasti jääb aasta algusesse. Ehk siis kokku aasta ja ilmselt rohkemgi mässamist. Ja tulemus? Jah, siledam nahk lõual, kuid päris mitu uut armi nii õlal, kaelal kui ka näos. Mu keha on paraku lihtsalt selline, mis iga uue lõike puhul toodab ka uue armi. Head meelt saab vaid selle üle tunda, et mul on varasemast kogemusest teadmised armidega tegelemiseks ja ma ei pea pimeduses kobama nagu vahetult pärast õnnetust.

Ma püüan võimalikult vähe seda “aga mis siis, kui” fantaseerimist kasutada, sest mõistus teab ju, et see on täiesti mõttetu tegevus. Seega suunangi energia sellele, mida veel saab teha. Mõtteid ja võimalusi armide raviks on tegelikult päris mitmeid ja kavatsen kindlasti neid ka proovida. Noh, nii palju kui hammas peale hakkab, sest kui oppide eest ma maksma ei pidanud, siis salongides pakutav on tasuline ja hinnad küündivad kohati päris suurtesse kõrgustesse. Praegu püüangi välja selgitada kohta, kus teenus oleks asjakohane ning kus mind ei võetaks kui rahateenimisvõimalust. Kõik head soovitused ses osas on väga teretulnud!

Ma tegelikult ei tahaks, et sellest postitusest jääks kõlama valu ja vaev, sest teate mis, tegelikult läheb mul hästi! Ja nagu kolleegki mulle ütles, need takistused teel on lihtsalt vaheetapid, mille pean enne suure eesmärgi saavutamist läbima. Ja ma ise mõtlen täpselt samamoodi. Nii et ikka täie jõuga edasi, mis muud!

Olge mõnusad ja näeme varsti!
IMG_1857

Croissant õlal

Ei olegi kolmas tiss, teine lõug või kuues varvas. Hoopis croissant on õlal. Jah – minu koeekspander (mitte segamini ajada kokkerspanjeliga) on tõesti kohal!

Kuna järg võib pika kirjutamispausi järel olla veidi kaduma läinud, pean ilmselt croissant`i tagamaid veidi selgitama. Uue aasta esimesel nädalal helistati haiglast ja kutsuti mõne päeva pärast opile. Kuna kõne tuli nii ootamatult, andsin telefoni otsas ebamäärase vastuse: “Jaa.. ma vaatan, kuidas mul võimalik on, kas saan ikka töölt niimoodi ära ja mis mul siin ees on ja..” Ma ei teagi, kas see oli hirm, mis mulle hetkeks pähe lõi või mingi muu teadvustamata faktor. Loomulikult ei olnud minu (parimal) tööandjal küsimustki, kas veidi aega eemal saan olla ja ei olnud mul ka mingeid tähtsaid sündmusi ees ootamas. Ju see oli siis hirm. Pärast mõningast kogumist helistasin neile tagasi ja ütlesin, et muidugi ma tulen. Olin seda oodanud ju sügisest saadik. Nii et tegelikult suurepärane aasta algus!

Aga sarvesaiakesest siis ka. Või teisiti öelduna koeekspandrist, silindrist, muhust, kühmust, munast või kuidas iganes keegi soovib seda kutsuda. Mulle meeldib siiski croissant`ist rääkida. Hea lihtne ja arusaadav. Ja croissant ei ole ta vaid seepärast, et olen saiamaias, vaid et see asjandus mu naha all on croissanti-kujuline. Päriselt ka (arstipaberites oli nii kirjas). Ühesõnaga.. see siirdati mulle vasakule õlale (üks väheseid kohti, kus on terve nahk) ja selle eesmärk on hakata kasvatama juurde mu enda nahka. Kõlab päris lahedalt, kas pole? Milleks kõigeks on inimkeha võimeline!

img_1906-1
Pärast operatsiooni on croissant veel üpris nähtamatu – selle siirdamiseks tehti kaenla alla lõige

Käin iga kahe nädala tagant seda 50 mg kaupa vedelikuga süstimas, kuni see on lõpuks päris hiiglaslikuks kasvanud. Nii umbes Coca-Cola pudeli või kahe veeklaasi suuruseks.. nagu paar inimest on kõhedakstegevalt võrrelnud. Ausalt öeldes on väga raske ette kujutada, kuidas ma sellega ringi käin. Samas, kunagi ma ei kujutanud ette, kuidas ma kannan surveriideid, armiplaastreid või kuidas, pagan, ma üldse toast välja lähen. Nii et see croissant on kõige muu kõrval juba üsna väike kivi, millest üle ronida. Õnneks on mu sallikogu ka nii rikkalik, et kui tahan, saan iga päev uue salli selle peitmiseks õla ümber mässida.

img_1907-1
Minu üks hirmsamatest mälestustest – näomask armide survestamiseks – jah, ma kandsin seda ja see oli ebamugav, aga vajalik. Hiljaaegu sai see õnneks heaga prügikasti visatud 🙂

Surveriietest rääkides, siis paar nädalat tagasi käisin koos ühe saatusekaaslasega nende riiete tegijal külas. Meil mõlemal on õnnetusest möödas üle kahe aasta ja kompressioonpesu kumbki enam tegelikult kandma ei pea.

Seekord võtsime kaasa hoopis lilled ja tordi ning läksime meid raskel ajal aidanud naist tänama. Mul on nii hästi meeles, kui vahetult pärast õnnetust läksin temalt raviriideid tellima ning kuidas ta mulle siiralt otsavaadates rääkis, et kõik paraneb ära ja mitte midagi ei jää näha. Ja kui jääbki, siis tänapäeva meditsiin on nii arenenud, et saab ka selle korda teha. Võimalik, et vaid pool sellest oli tõsi, aga veidi süngete arstide kõrval kõlas see kui sõõm külma vett pärast kõrbematka. Lootus!

Naine oli meile kenasti laua katnud ja koogigi küpsetanud. Mulle tundus, et nägin ka pisarat ta silmanurgas välgatamas – kaks tema patsienti on terved, täis elujõudu ja tänutunnet – endalgi tekkis korraks magusvalus neelatus kurku. Kuulsime, et naine on tänaseks pensionile jäänud ja enam surveriietega ei tegele. Kogu asi olevat hetkel veidi täbaras seisus – ravirõivaid saab vaid Tartust, samal ajal kui suurim põletusraviüksus asub Tallinnas (Mustamäe haiglas).

Kuna enamik raskemaid põletushaigeid satub pärast õnnetust tema juurde, saime paari külas oldud tunni jooksul päris hea ülevaate seisust Eesti põletusmaastikul. Patsiente ikka on, aga suurem osa õnnetusi juhtub lastega. Kui kuulen mõnda sellist lugu, siis tunnen, kuidas tükike hingest nutab – nii hästi tean seda valu. Ja mõtlen, kas saaksin kuidagigi aidata…

Sulle aga aitäh, armas surverõivameister, et tegid, aitasid ja andsid lootust kõige lootusetumana näival hetkel! Palju jõudu ja sära ka edasiseks!

Aga tagasi opi juurde.

Pärast croissant`i paigaldamist olin ühe öö haiglas ja nädalake kodusel ravil (loe: ema juures poputuskuuril). Olemine just kiita ei olnud. Terve vasak käsi valutas, riidesse sain raskelt, asju tõsta oli valus. Õnneks läks see ebamugavus üsna kiiresti mööda.

Olen croissant`i nüüd kaks korda süstimas käinud. Arst arvas, et kokku peaks seda täitma umbes kaheksa korda. Hetkel on kühm veel vähenähtav – sallikogu ei ole pidanud kammima hakkama. Valu ja ebamugavust eriti pole, pigem olen lihtsalt tavalisest ettevaatlikum. Kerge hirm on, et aktiivsema kätevehkimise käigus tuleb see välja või läheb katki, kuigi tõenäosus, et see juhtub, on pea olematu. Arst keelas igatahes jõutrenni ja ujumise. Pole hullu, ma pole kummagi austaja. Joogat ja kepikõndi saan ikka teha 🙂

Mõne kuu pean selle sõbrakesega koos eksisteerima ja seejärel ootab ees järgmine operatsioon, kus kasvatatud nahk lõigatakse välja (croissant tuleb ka välja) ja siirdatakse mulle näkku armide asemele. Lihtsustatult – ilus ja terve nahk tõstetakse koleda asemele. Kõlab hästi, aga muidugi on asjal omad riskid. Uuel nahal võivad tekkida verevarustuseprobleemid või sootuks värsked armid. Ma püüan sellele võimalikult vähe mõelda. Arst on õnneks üsna positiivne ja usub küll, et pilt läheb ilusamaks. Ma usun ka!

See ongi ilmselt kõige märkimisväärsem sündmus mu vahepealses elus. Lubasin, et telekavaatamisest ma rääkima ei hakka ja seetõttu polegi pikalt millestki kirjutada olnud.

Või no, tegelikult, üht-teist on ikka teoksil ka. Telekat ma pole päris ammu vaadanud, kuna otsustasin aasta lõpus kodus elutoa remondiga alustada. See on päris palju mu aega viimastel kuudel röövinud (heatahtlik varas on siiski). Otsustasin asja teha korralikult – elekter, tapeet, seinad, põrand, lagi, mööbel – KÕIK vana välja ja uus asemele. Endalegi ootamatult sai remont sätitud õigesse aega. Nii hea, kui mõtted on kuskil mujal, kui paisuval sarvesaiakesel mu õlal või eesootaval operatsioonil.

Tuba enne remonti: alles jäid seltsilised diivanil, telekas, taburet ja padjad. Kõik muu on ajalugu.

Ma olen arvanud, et remont on pigem meeste pärusmaa ja pole eriti süvenenud, mis järjekorras need asjad seina peaksid saama. Praeguseks aga olen täitsa iseseisvalt tööd sinnamaani saanud, et elekter, värv ja tapeet on seinas ning pōrand samuti maas. Ja teate, mis – seinad on endiselt püsti ja tapeetki ei kooru! Tänama pean siinkohal häid töökasi, mis paraku küll ei olnud minu omad. Aga ma olen uhke ikkagi enda üle. Korraldamine on ka juba asi! Nipet-näpet väiksemaid töid on veel vaja teha, aga lõpp on niiiii lähedal.

Tegelikult andsid ka minu käed oma panuse – kiskusid tapeedi maha, mida oli kokku muljetavaldavad viis kihti. Kõige alumine ajalehekiht oli aastast 1987. Sealt sai nii mõnigi uudis läbi loetud. Kahe päevaga pärast mitmeid leotamisi sain seinad puhtaks.

Õnneks mõnes kohas tapeedi kiskumisega suurt vaeva ei pidanud nägema
Tolmune tööpepu
Tegime väikse tee ka empsiga vahepeal

Suures renoveerimise tuhinas võtsin ette ka oma nõukaaegse vannitoa ülevärvimise (seda tegin täitsa ise!). Lugu oli tegelikult selles, et suure toa seinavärvi jäi mõnusas koguses järele ja vaja oli see kuskil ära kasutada. Nii saigi vannituppa jõleda roostepunase asemele mahe helesinine. Üldmulje läks sellest väikesest värskendusest palju talutavamaks. Kõiksugused punased, kollakad ja oranžikad (tuli) toonid nii sisekujundunduses kui ka muus tekitavad minus kerget võdinat.. sinakas, rohekas ja lillakas (vesi) on seevastu vägagi mokkamööda!

Avastasin töö käigus, et ei teegi seda paari tunniga ära 😀 Juba äärte kinniteipimine võttis sama kaua. Aga kui sa teed iseendale ja ülla eesmärgi nimel, on ind suur. Kokku nühkisin neid seinu terve nädalavahetuse. Naljakas on see, et kui hakkad miskit värskendama, märkad ühtäkki ka mujal kõiksugu asju, mida võiks korda teha või muuta. Nagu muidu käiks pidevalt päikeseprillidega toas ringi. Nii sai lisaks värvile ära vahetatud ka vett läbilaskvad torud. Lõpuks jõudsin ringiga kööki, mida kaunistavad nüüd uued kardinad ja laudlina (aitäh õmblusmasinat omavale emale).

Ringi algusesse ehk elutuppa tagasi tulles, siis… oeh, kui hea tunne on lesida värskel põrandal (diivanit mul veel pole), hingata sisse uue toa lõhna, imetleda helesiniseid seinu ja vaadata lumivalget lage. Uus energia, uued mõtted – mõnus! Tolmu sees elatud aeg vajub selle kõrval nii kiiresti unustusse. Olen viimastel päevadel tabanud end mõttelt, et saaks ainult ometi juba koju, uue toa põrandale patjade peale mõnulema. Natuke veider.

Elutoa remont oli üks mu unistustest ja nüüd võib südamerahuga järgmise asja kallale asuda. Uueks aastaks sai ka seekord üsna pikk loetelu kirja. Igor Mang lubas koguni pulmakelli aasta lõpuks – ootan huviga 😀

Kuna remont veel täitsa valmis ei ole, siis tervest toast ma pilti veel ei jaga. Aga ehk kunagi hiljem. Koos soolaleivapeolistega 😉

Piisava eneseusu, sihikindluse ja positiivse meele abil usun, et kõikide kirjapandud unistuste saavutamine on käkitegu! Uue aasta kaunite mõtteavaldustega olen paraku lootusetult hiljaks jäänud, aga soovin Sulle, armas lugeja ja minu tegemistele kaasaelaja, indu ja jõudu ka enda unistuste täideviimiseks. Alusta mõnega neist juba täna! Ja mitte hiljem, paari tunni pärast, vaid kohe!

Mõned hiljuti tehtud pildid ka lõpetuseks.

img_20170212_104630
Raske öelda, kes keda toetas
dsc_3300
Külmetav neiu ootab ERMi sisenemist
img_20161224_235407
Kunagi eelmisel aastal olid jõulud ka – minu kõige kõigemad reas. Ja me ei pidanud eriti kinke tegema..

Vana Maare

Ma pole üldse rääkinud vanast Maarest. Mõni ehk veel mäletab teda. Ta on suur osa praegusest minast. Aga ta oli palju tühjem, kogenematum, külmem, muretum ja samas ka rõõmsam.

Tema välimine pilt hakkab vaikselt minu mõtetes tuhmuma. Mõnikord ma püüan pingsalt meenutada, millised olid näiteks vana Maare huuled. Et mis koha peal kerkis ja langes kumerus ja kust algasid naerukurrud. Kui keegi käsiks vana Maare huuli joonistada, siis ma ei tea, kas ma oskaks. Fotot vaadates muidugi, aga mälu järgi mitte. Ma ei ütle, et see on halb, et ma ei mäleta. Minu uus välimus hakkab lihtsalt jõudma minu olemusse, mõtetesse – saama osaks minust.

Fotod vanast minast on endiselt kapi peal. Need sümboliseerivad tähtsaid hetki mu elus, meenutavad rõõmu ja olulisi inimesi mu ümber. Need hetked on ka praegu osa minust ja ma ei taha neid ära peita. Uue Maare uued lahedad hetked on veel nende kõrvale lisamata. Aga küll nad tulevad.

Vanal Maarel oli üks mõnus hobi. Päris mitmeid aastaid tegeles ta kõhutantsuga. Esinemised jõulupidudel, sünnipäevadel ja muudel üritustel olid üsna sagedased nähtused tema nädalavahetustel. Sügiseti ja kevaditi osales ta ka suurematel kõhutantsukontsertidel. Talle meeldis see sättimine, kostüümide valmistamine ja tantsukavade harjutamine. See oli suur tükk tema elust.

Vahetult pärast õnnetust olin ma kurb, et pidin nii ootamatult selle osa sinnapaika jätma. Peas kerisid mõtted, et aga ma ei saa ju enam kunagi. Ja mis ma nende kostüümide, kaunistuste ja vidinatega teen. Mõttetu – jäävad lihtsalt tolmu koguma. Jäidki ja ongi kogunud.

Mõned päevad tagasi sattusin oma endiste tantsukolleegide uue tantsu videot vaatama. Lahe kava oli ja see tiivustas veel mõned sarnased videod ära vaatama. Kuni jõudsin selleni:

Järsku turgatas – see olen ju mina seal! Kordasin seda videot vist vähemalt kümme korda järjest. Ma ei mõistnud, mis asi see on, mis mind kinni hoidis selle küljes. Kõik need emotsioonid, liigutused ja mõtted tulid uuesti minu sisse, mida ma tol hetkel laval tundsin. Ma ei olnud kurb või masendunud seda nähes. Ma ei nutnud valusaid pisaraid oma siledat ja armivaba kõhtu vaadates. Ma ei tundnud piinlikkust oma kohati vabisevate jalgade pärast. See ei olnud igatsus, ahastus, hirm või midagi muud koledat.

Ainus mõte, mis mul seda videot vaadates tekkis, oli see, et nii vinge, et olen sellist asja teinud ja see on olnud osa minu elust. Ma olin endalegi üllatuseks hoopis rõõmus! Lahe oli näha, kuidas ma seda tantsu nautisin, mõne koha peal koguni kaasa lauldes. Enesekindel, vaba, särav ja lõbus Maare – filmitud muide umbestäpselt üks kuu enne õnnetust.

Koos eelmisega kaevasin üles ka järgmise video.. siin on hästi näha, et kui suu läks rohkem naerule, siis järelikult läksid sammud sassi 😀 no ikka juhtub.. See pärineb 2013. aastast ja on filmitud Raplas toimunud iga-aastaseks traditsiooniks saanud tule- ja tantsuetendusel.

Järgmine kontsert on muide juba sel laupäeval, 3. detsembril, mida ma plaanin vaatama minna. Tulge teie ka! Seal näeb palju ilusaid naisi ja suurepäraseid tantse. Link üritusele: https://www.facebook.com/events/1407654102597339/. Ürituse nimi nagu näete, on tule- ja tantsuetendus. Ja ei – ma ei karda seda tuleosa 🙂

Väga lahe oli neid videosid vaadata, meenutada ja mõelda, mida varem sai tehtud. Pärast õnnetust ma ei tahtnud aga sellesse tundesse kinni jääda. Hakkasin koheselt otsima uusi tegevusi. Okei – kõhutantsu enam teha ei saa, aga mida saab? Päris palju asju saab tegelikult, kui vaid tahtmist jagub.

Olen juba varasemalt kirjutanud, et ühel hetkel tabas mind suur käsitöövaimustus ja võisin siis päevad läbi vaikselt laua taga istuda ja nokitseda. Õhtuti vallutasin koos ema, isa või sõbrannadega Rapla ümbruse teeradasid. Jalad ju endiselt liikusid. Niisiis hakkasingi igapäevaselt jalutuskäike ja kepikõnniringe tegema. Kui kõnnivilumus ära tüütas, avastasin enda jaoks jooksmise. Ka mõnus asi, mida igal ajal ja olenemata seltskonnast saab praktiseerida. Lisaks leidsin enda jaoks jooga. Tegelen sellega tänini ja aina enam see mulle meeldib. Viimase aja parim avastus on aga improteatri tunnid, kus saab oma loomingulisema poole mõnuga lahti lasta.

Seega jah – võimalused on igal pool meie ümber. Minu unistuste nimekirjas on veel mõned asjad kirjas, mida ma proovida tahaksin. Aga las need jäävad praegu minu pähe ja selle nimekirja osaks.

Unistustest rääkides, siis just veidi aega tagasi vaatasin üle oma selle aasta algul koostatud listi ja teate, mis? Peaaegu kõik asjad, mis ma kirja panin, olen ma ära teinud või on moel või teisel täide läinud. Need üksikud asjad, milleni ma pole veel jõudnud, on endiselt mu südames ja küll ma need ka ühel hetkel kinni püüan.

Kuidas ma need asjad saavutasin? Mul on tunne, et mind aitas see, et need konkreetsete soovidena kirja panin ja seejärel ka neist rääkima hakkasin. Seeläbi olid nad justkui lähemal ja minu selges teadvuses, mitte kuskil pilvepiiril hõljumas. Need ei olnud suured ja kõikvõimsad. Ma ei unista hiiglaslikust majast, rahahunnikust ega ka maailma rahust. Need ei rõõmustaks mind karvavõrdki. Pisikesed, täiesti kinnipüütavad, igapäevased asjad – kõik, millest me elu koosnebki. Õigupoolest ei olegi need asjad, vaid tunded, emotsioonid ja hetked, millest ma unistan.

Näiteks panin ma kirja sellised read “teha midagi enneolematult lahedat, ebareaalset, täiesti spontaanset, lõbusat ja kihvti. Välja mõelda, mis see on ja ära teha” ja ka “otsida elamusi ja teha igas kuus midagi meeldejäävat“. Usun, et aasta algul üsna äkitselt ostetud Austraalia lennupiletid, seal sooritatud langevarjuhüpe, blogi alustamine, endast Eesti Ekspressi artikli kirjutadalaskmine, Amsterdami reis ja sügisel alustatud improtunnid sobituvad mõlemasse kategooriasse hästi.

Aasta lõpp hakkab tasapisi kätte jõudma ja aeg on uut nimekirja koostama hakata. Mu pea lausa kubiseb mõtetest, mida kirja panna ja milleni ma ühel hetkel jõuda tahan. Vana Maare küll selliste asjade peale ei mõelnud. Ma ei mäleta, millest ta unistas. Kas ta üldse unistas? Ta lihtsalt kulges, ta ei mõelnud homse peale. Aega on – küll jõuab veel kõike!

Ma ei ütle, et vana Maare oli halb. Mõnikord igatsen teda väga. Ta oli lihtne ja muretu, rõõmus ja heatahtlik. Uus Maare on kõike seda ja palju muudki lisaks – ta on palju täiustunum variant.

Ravi teemadel ka

Kui mõtlete, kas ja kuidas mu kolmas rind juba kasvab, siis pean teid kurvastama – seda ei ole veel! Üks opp pidi toimuma oktoobri lõpus, aga veidi aega tagasi helistati ja öeldi, et plaanilised operatsioonid lükkuvad edasi, järgmisesse aastasse. No jah – okei, kannatlikkuse võrdkuju Maare suudab need kaks kuukest veel vastu pidada ja oodata. Mis see siis ära on!

Tegelikult olen natuke nõutu, et asi venib. Õnnetusest on möödas peaaegu kaks ja pool aastat ja arengud selle aja jooksul on olnud minimaalsed. Areng on lihtsalt see, et armid on ajaga heledamaks läinud. Aga sellest on mulle vähe – nad on endiselt silmatorkavad ja inetud ja ma tunnen end nende pärast ebakindlalt.

Pean igapäevaselt tegelema enda veenmisega. Mõnikord vaatan peeglisse ja mõtlen, et olen maailma kõige koledam inimene. Järgmise asjana ütlen endale, et olen rumal, et nii mõtlen. Minu välimus ei saa määrata minu olemust! Ilu peab tulema sügavamalt, see peab moodustama ühe terviku minu vaimuga. Ma ei saa olla nii pealiskaudne!

Mul on ilusad mõtted – vahel ma lausa kiidan end ja imestan, kuidas saavad need ometi nii head olla. Ei grammigi kurjust, pahatahtlikkust ja õelust. Mõnel päeval ma olen nende mõtetega üks ja tunnistan endale, et jah, ma olen ilus, üleni, ja kõnnin tänaval sirge seljaga. Kuni ma jõuan esimeste vastutulevate pilkudeni, mis mind imestusest jõllitavad ja toovad tagasi reaalsusesse. Ahjaa, õigus, ma olen ju teistmoodi..

Võrreldes välismaa lugudega, siis seal on tuleõnnetuse üleelanud inimestel kahe ja poole aasta möödudes hoopis teine olukord. Siin koduses Eestis käib asi natuke teistmoodi – igaüks peab enda eest võitlema, et üldse mingit ravi saaks. Sa pead arstidele ennast pidevalt meelde tuletama, uurima, pakkuma välja lahendusi ja olema initsiatiivikas.

Ma loodan, et te ei saa valesti aru – ma ei taha kedagi või midagi kritiseerida. Ma püüan elada hinnanguvaba elu. Arstid tegid minuga suurepärast tööd vahetult pärast õnnetust. Võimalik, et võlgnen neile oma elu! Lihtsalt see olukord paneb veidi paneb kukalt kratsima. Lubatud poolest aastast sai aasta, seejärel kaks, nüüd on juba kaks ja pool ja pole võimatu, et saab ka kolm. Ja Maare endiselt alles alustab raviga…

Aga mis siin ikka heietada. Unistame hoopis ja tunneme elust rõõmu!

Lubasin kunagi, et lisan igasse postitusse endast pilte ka. Seekord on valikus ainult totrad vannitoaenekad ja esikupeegliendlid, mis kriitikat ei kannata ja kus pool näost on telefoni taga peidus. Aga ehk on see ikka parem kui mitte midagi. Naeratusega, nagu näete, on uuel Maarel natuke kehvad lood – kui neist plaastritest lahti saan, luban, et käin igapäevaselt ringi kriips kõrvuni. Põhjust ju on!

collage-1480614994735

Jalgrattad ja kanepijäätised

Mu blogikene pidas vahepeal sünnipäeva – tema kanda on juba 10 postitust! Tunnistan ausalt, et viimased kaks postitust on suure ponnistusega tulnud. No ei tule kirjutamisindu peale. Kui viimase jutu valmis kirjutasin, olin enda üle äärmiselt uhke – jess, valmis sai ja nüüd saab jälle pikka vahet pidada! Tavaliselt ma oma lugusid pärast avaldamist uuesti üle ei loe ja jätan nad oma elu elama. Eelmine kord avastasin alles nädalake pärast postitamist, et viimast lugu oli avaldamise päeval vaadatud üle 1600 korra. Jessus, kes te kõik olete ja miks teid ikka veel huvitab, kuidas väikesel Maarel Raplast läheb? 😀

Mul on kogu aeg olnud tunne, et kirjutan iseendale ja enda jaoks. Päris isekas, kui ma nüüd mõtlen, arvestades, et mu blogile pääseb ligi igaüks. Samas on nii tore, kui keegi postituse all arvamust avaldab ja head soovib. See annab jõudu ja tuge. Ma ei ole kordagi mõelnud, kes mu lugejad võiksid olla või mida nad lugeda sooviksid. Olen ainult enesele mõelnud – kas kõik, mis mu sees keeb, ikka välja ja kirja ka saab. Siiani on saanud. Kirjutamine on täielik teraapia.

Ühel õhtul ei tulnud mul und ja peas oli umbes 101 000 mõtet. Võtsin siis läpaka lahti ja kirjutasin järjest kaks lehekülge ühe pika joruna välja kõik, mis mu sees oli. Seda jamajuttu ma ei kavatse küll avaldada, aga pärast hakkas tohutult palju kergem ja uni tuli ka üsna peatselt. Ravim, mille mõju on koheselt näha!

Tegelikult tahtsin oma jutuga jõuda sinnani, et.. mitte paista nii tohutult isekas.. ja esimest korda mõeldes ka oma lugejale.. kas te äkki soovite minult midagi küsida? Kas on mingeid teemasid, millest ma pole rääkinud? Mis teid huvitab üldse? Mõtlen, et äkki keegi on selline, kes iga kord suures tuhinas hakkab lugema, jõuab lõppu ja avastab, et jälle ma pole SELLEST teemast rääkinud ja ise küsida ka ei julge. No siis nüüd on see hetk! Ehk saan isegi kellelegi kasulik olla, mis oleks eriti tore.

Aga kui te ei soovi midagi küsida, eks vatran siis ise edasi ja räägin näiteks oma Amsterdami reisist. Mul pole taas aimugi, kas see kedagi peale minu võiks veel huvitada, aga samas, endal hea kokkuvõtet teha ja tagantjärele meenutada.

Reisimine on samuti hea teraapia kirjutamise kõrval. Võõrad kohad, palju rahvast, sadu pilke, teeküsimised, hinnakauplemised. Inimesed vaatavad mind ja näevad, et olen teistmoodi. Ja mul on suhteliselt ükskõik. Sest ma olen reisil, kõik on võõrad ja ma tahan uusi kohti avastada!

Sarnaselt Austraalia reisile, kui ööbimiskoht ja kohver sai leitud paar päeva enne reisi, tegi ka seekord viimase-minuti-Maare kõike viimasel hetkel. Miks peaks vaevama ennast juba nädalaid varem, kui saab ka päev enne guugeldada, mis on Amsterdami vaatamisväärsused. Vähh – kuidas ma ei salli planeerimist! Hoopiski mõnusam on ärgata hommikul üles ja otsustada tunde järgi, mida täna teha võiks. Või veelgi parem, vaadata juba minemise hetkel, kuhu jalad kannavad. Olen ikka lillelaps küll!

Nii me emaga siis läksime. Neljaks päevaks ja suhteliselt ilma plaanita. Tahtsime lihtsalt mõnusalt aega veeta, linnas ringi vaadata ja tutvuda elu-oluga.

Esimesel päeval tervitas meid särav sügispäike. Kõigepealt otsisime üles hotelli, mis oli üpris lähedal kesklinnale, aga piisavalt kaugel, et liigelda kesklinn-hotell marsruudil trammiga. Polnud hullu, mõned peatused vaid. Jätsime kohvrid hotelli ja suundusime linna avastama. Nii ilus – need majad ja kanalid ja kohvikud ja kanalid ja majad ja ja… ja jalgrattad! Igalpool, kõikjal, paremal ja vasakul ja otse ees ja selja taga. Vaata, et alla ei jää! Paaril korral ikka emb-kumb kas ema või mina sikutasime teineteist varrukast, et ooot, vaata, jalgrattur! Õnneks alla siiski ei jäänud ja pärast mõningast harjutamist õppisime enne tee ületamist lisaks autodele ka rattureid jälgima.

Maare ja kanal
Ema ja kanal

Otsustasime ilusat ilma ära kasutada ja tegime tiiru paadiga Amsterdami kanalitel. Ilus oli ka vee kohalt vaadates. Paadilt tulles kolasime veel niisama siin ja seal. Te ei kujuta ette, kui palju aega võtab niisama kolamine!

Kanalid, kanalid, kanalid
Begijnhof – sealsed majad on vanimad Amsterdamis
Ema tänavamelus

Teisel päeval oli taevas pilves ja ilm üsna kõle. Mõtlesime, et targem on ära teha tubasemad tegevused ehk muuseumi külastused. Nii saigi suund võetud Riiklikku Kunstimuuseumisse ehk Rijksmuseumi. Piletid ostsin ma netist ära, seega mingit sabas seismist ei olnud. Muuseum oli suur ja eksponeeris Hollandi kunsti keskajast tänapäevani. Rahvast oli samuti palju ja asi oli natuke ebamugav minu jaoks, aga Rembrandti “Öine vahtkond” tuli ju ära näha. Teos oli võimas ja muuseum iseenesest huvitav. Aga pärast kolmetunnist vaatlemist tuli üsna suur väsimus ja päris kõike me ära ei jõudnud vaadata.

Läksime välja värsket õhku hingama. Kohe Rijksmuseumi läheduses asub linna üks sümboleid – “I amsterdam” silt. Tegime selle nurgal mõned kohustuslikud klõpsud koos sadade teiste turistidega ja suundusime järgmisesse muuseumisse, kus sedakorda olid vaid Vincent van Gogh` teosed. See muuseum oli minu jaoks veelgi huvitavam, kuna keskendus vaid ühe mehe loomingule ja elule.

Mõni ronis lausa sildi otsa, et pilti saada – meis see asjandus nii suurt furoori ei tekitanud..

Rijksmuseum selja taga, van Gogh` muuseum kõrval

Kui muuseumidetsoonist (mitmed muuseumid asusid külg-külje kõrval) väljusime, oli õues juba pimedaks läinud. Õhtukumas näevad asjad ikka teistmoodi välja ning majadest ja kanalitest sai jälle omajagu pilte klõpsitud.

Dami väljak linna südames
Kanalid ja majad õhtukumas

Päevane voolavus oli muutunud laisklevamaks ja lõbusamaks meeleoluks. Tänavatel jalutasid uimaste silmadega vastu ilmselt äsja coffee shop`idest väljunud noored (ja vanad). Siin-seal oli tunda kanepihõngu. Mõtlesime empsiga, et kui juba vabameelses Amsterdamis oleme, lähme proovime ka coffee shop`ides pakutava järele. Aga me ei julgenud! Igalpool oli nii palju noortesalkasid ukse ees, et meie jalad ei söandanud enam sealt vahelt läbi murda. Õnneks (või kahjuks) pakuti ka igas ettejuhtuvas suveniiripoes kanepikooke, -muffineid, -pulgakomme, -teed, -jäätist – mida iganes suudad välja mõelda. Minu patune pool ostis sealt ühe muffini kaasa. Ja pulgakommi. Ja jäätise. No nii nalja pärast noh. Mis nad tühjad ikka teevad.

Tavaline turulett
Kanepitakso?

Et mitte jätkata mõnuainete propageerimisega, lähen edasi kolmanda päeva tegemiste juurde. Hommikupool sai sisustatud hotelli lähedal asunud Waterloopleini turu kaltsukalette läbi lapates. Valikut oli päris palju, peamiselt pakuti vintage stiilis asju. Emps leidis endale saapad ja mina koti. Linnukesed kirjas, suundusime prostituute vaatama. See kõlab päris veidralt, aga nii ta oli. Võtsime suuna punaste laternate tänavale, et ikka oma silmaga üks turistide lemmikkohti ära näha.

Tüdrukud tundusid rõõmsad ja sõbralikud seal akende taga, naeratasid ja lehvitasid kenasti. Mõni härra sai ka sisse kutsutud. Tegime seal üsna kiire tiiru, sest mis seal ikka – me polnud sihtgrupp nagunii. Pigem tekkis meil küsimus, et miks ühtegi meest akende taga pole?! Võib-olla oleksime siis pikema tiiru teinud. Nali-naljaks – poolpaljad naised nähtud, naasesime kultuuri juurde ja vaatasime üle ka läheduses asuva Oude Kerki (800-aastase kiriku). Seejärel läksime ühte hubasesse kohvikusse einestama.

Tahtsin menüüst midagi hollandipärast tellida ja valisin hernesupi, kuhu oli rohkelt liha ja sardellitükke puistatud ning mille kõrvale pakuti rammusa pekiviiluga peekonivõileiba. Kompott, mille peale ma Eestis olles oleksin ilmselt nina kirtsutanud, aga seal sai viimase lusikatõmbeni kauss tühjaks söödud. Eks kõht oli ka tühjaks läinud pika uitamise peale.

Oude Kerk taustaks, punaste laternate tänav ja rõõmsad tüdrukud ümber nurga
Kõigepealt üks pilt kohviku terrassil…
…ja seejärel kohviku aknast – tegelikult tahtsin vahvat paadimeest pildile saada
Isemoodi erilised

Neljandaks päevaks võtsime väikese reisi hoopis Amsterdamist välja – Belgiasse Brugge linna. Kohalikud turismibisnesid pakkusid seda bussireisi ja mõtlesime, et hea võimalus seal ära käia. Väljasõit Amsterdamist oli kell 9 hommikul ja Bruggesse jõudsime umbes 12 paiku. Kuna me ei viitsinud 80-pealise kambaga koos jõlkuda, siis soovitusliku giidituuri jätsime pooleli ja asusime ise linna avastama. Suuuuperilus koht oli! Meenutas veidi Amsterdami – kanalid ja muinasjutulised tellistest majakesed. Brugge pidavat olema üks paremini säilinud keskaegseid linnu Euroopas ja selle vanalinn on UNESCO kaitse all. Linna on kutsutud ka põhjamaade Veneetsiaks  (aitäh Google).

Esimene vaade Brugge linnale
Salapärased aiad ja rõdud
Paadikruiis kanalitel

Brugge linna üheks sümboliks on luik

Muidugi oli see ka korralikult turistidest ummistunud ja kohati oli tänavatel liigelda päris tüütu, aga vaatamata sellele on see linn siiski äranägemist väärt. Aega ringivaatamiseks meil liiga palju ei olnud – umbes viie tunni pärast sõitis buss Amsterdami tagasi. Kuna ilm soosis väljasolemist, siis muuseumid jäid seekord vahele. Jalutasime hoopis mööda tänavaid, vahtisime suu ammuli arhitektuuri, jõime keskväljakul paar õlut, sõime vahvleid karamellikastmega, ostsime kuulsat Belgia šokolaadi kaasa ja mõnulesime niisama.

Mõni tuli kohale auto, mõni veoki ja mõni koguni kaarikuga
Brugge keskväljakul – üks linna sümboleid, keskaegne kellatorn, selja taga
Peale meie olid mõned inimesed veel linna kaemas

Viimasel tunnil tegime ka tiiru paadiga kanalitel ja taaskord oli vaade lummav (kui ma minu ees istunud pidevalt pildistavatest Hiina poistest ja tüdrukutest üle jõudsin vaadata).

img_1861img_1867img_1870

Kuna jäime paadituuriga üsna hilja peale, tekkis juba pisike hirm, et äkki me ei leia bussi üles ja jääme maha. Ses suhtes, et hirm oli emal, viimase-minuti-Maarel oli muidugi veel piisavalt aega. Õnneks me ära ei eksinud ja leidsime probleemideta bussi üles. Sama hea saatus ei tabanud aga nelja teist turisti, kes 20 minutit hiljem laekusid, aga viimasel hetkel enne giidi kannatuse katkemist siiski bussi peale said. Jõudsime juba fantaseerida, mida meie teeksime, kui oleksime maha jäänud (arvestades seda, et on õhtu, järgmine päev läheb tagasilend ja oleme omadega Belgias :D). Emps muidugi ütles, et ta läheks täitsa lolliks, aga ma mõtlen, et kuidagi ju ikka oleks tagasi saanud. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab – lillelaps Maare on kõnelenud!

Tagasisõit kulges ootamatult kiiresti. Võimalik, et roll selles oli ka kangesti peale kippunud unel. Kell 21 õhtul olime tagasi Amsterdamis ja suundusime läbi kanepihõngulise linna hotelli poole. Pakkisime kohvrid, et järgmise päeva hommikul Eestisse tagasi lennata. Kohver oli ootamatult punnis ja kõik, mis sinna enam ei mahtunud, tuli kiiremas korras läbi maomootori ära hävitada (muffin ja õlu – suurepärane kooslus).

Dag vabameelselt vahva Amsterdam ja ehk kohtume veel kunagi! Seksi-, prostitutsiooni-, piina-, õlle- ja kanepimuuseumis jäi ju veel käimata.

Kojujõudes vaatasin uuesti ära filmi “In Bruges”, kust ma esimest korda Brugge linna kohta kuulsin. Soovitan, kes veel näinud pole! Palgamõrvarite loo taustaks näeb päris palju linna vaatamisväärsusi, saab musta huumorit ja veidike ka romanssi.

Lõpetuseks üks pilt hoopis lumisest Raplast, kus sai koos vennalapsega mõned mäed vallutatud. Kodus on ka mõnus! Ja ärge unustage siis küsida, eks!

dsc_2983