Uus peatükk

Tere taas, head lugejad, üle pika pika aja!

Viimasel ajal on päris mitmed minult küsinud, kas ma blogi veel kirjutan ja millal on uut postitust oodata. Olen alati öelnud, et tahaks hirmsasti kirjutada küll, aga kuidagi ei leia seda (õiget) hetke. Samas sisimas tean, et see on vale. Alati leiab, kui väga tahta ja kui oma prioriteedid ümber muuta. Ju on siis vahepeal olnud teised mõtted ja tegemised tähtsamad. Iseenesest on ju tore, et teha on palju ja igav ei hakka, kuid samas kipub ka siht kaduma. Kirjutamine on mulle oluline ja mind palju aidanud. Ja ka mu blogi lugejad on mulle tähtsad. Ja inimesed, kes on otse küsinud, kuidas mul on läinud. Ja inimesed, kes on igapäevaselt minu kõrval.

Kõik muu on tegelikult teisejärguline.

Hämmastav, kui tihti peab seda endale meelde tuletama.

Kuna viimane kirjutis jääb eelmise aasta novembrisse, ja kui nüüd loogiliselt sealt jätkata, siis pean teile kõigepealt soovima head uut aastat! Loodan, et paljud teie unistused või soovid on praeguseks juba täitunud.

Mina, nagu traditsiooniks saanud, kirjutasin uusaastaõhtul kõik oma unistused paberile ning mõtisklesin selle üle, mis läks eelmisel aastal hästi. Täitsa palju tegelikult, kuigi mis seal salata, ka valu oli üsna suure osa ajast mu kaaslaseks. Eelmise aasta maikuus tehtud lõuaopp ning üsna vaevaline taastumine varjutas pea kogu ülejäänud poolt aastat. Muidugi ma tegin, käisin ja olin, aga miski polnud päris “see”. Kuklas tagus pidevalt mõte, et oli seda kõike siis vaja. Aga nagu üks tore naisterahvas minu eelmise postituse kommentaaris ütles: “Kõik läheb!”. Jah, kõik lähebki, vaikselt ja targu, aga ikka edasi, uute sihtide suunas.

Uue aasta võtsin vastu oma kodus koos ühe erilise inimesega, keda olin varem vaid oma julgemates unistustes ette kujutanud. Maare ja poiss-sõber. Olin oma peas selle sõnapaari kuskile kaugele ära peitnud. “Ei, ma ei taha, pole vaja ja üleüldse ei ole võimalik, et keegi mind mu uues kestas tahta võiks,” olid mu mõtted. Isegi siis, kui me vaatasime südaöösel kahekesi köögiaknast ilutulestikku ja lõime klaase kokku, ei suutnud ma uskuda, et ta on päris. Minu kõrval ja mind igal hetkel toetamas, imetlemas just minu erilist kesta.

26771567_1799030240139292_123050908_o
Aasta viimasel päeval rabas

Jürgen on pärit Kihnust ning kasvanud karmi, kuid õiglase vanaema käe all. Elu ei ole teda hellitanud ja usun, et just seetõttu on ta on sirgunud tugevaks, otsekoheseks, ausaks, sihikindlaks ja intelligentseks meheks. Tema viimase aja suurimaks kireks on fotograafia ning see on ka põhjus, miks minu telefonis on hunnik taolisi pilte:

Ka mitmed siin postituses olevad fotod on tema tehtud.

Jõulupühade ajal viis ta mind Kihnu ning tutvustas saare kultuuri ja kohalikke inimesi. Sain sealt enda jaoks tõelise energialaengu – nii palju ehedust, visadust ja kangust on saare rahval. Ei mingeid maske, keerutamisi või hea näo tegemist. Täpselt nii nagu kihnukas mõtleb, ta ka ütleb. Koos sooja külalislahkusega kostitati meid hea ja paremaga, nii suussulava Kihnu saia, krõbedate lihapirukate, koduõlle kui ka marineeritud räimedega. Kõik ehe saare kraam.

IMG_2230
Päikesetõus Munalaiu sadamas
0601_TRIIN_30_30.03.2018_DianaUntPhotography
Sõbranna 30. sünnipäeval. Pildistas Diana Unt

Eelmise aasta lõpp ja uue algus möödusidki õige tegusalt. Sügisel asusin Avituse arengukeskuses õppima kogemusnõustajaks. Olin pikka aega tundnud, et olen ümberkaudsetelt inimestelt palju saanud, nii heade tegude kui ka sõnade näol. Nüüd soovisin väga ka ise midagi tagasi anda.

Mis on kogemusnõustamine?

Väga lihtsalt öeldes on see läbi oma kogemuse teise sarnases olukorras inimese aitamine. Kogemusnõustaja ei ole arst või psühholoog, vaid kuulaja, kaasamõtleja ning hea nõu jagaja. Ta teeb seda oma läbielatu põhjal, tavaliselt on ta seljatanud kriisi ning saanud head teadmised ning oskused mõne keerulise olukorraga toimetulemiseks. Kogemusi võib elu jooksul koguneda väga erisuguseid: ootamatud õnnetused, haigused, vägivaldne suhe, lähedase kaotus ja lein, sõltuvused, dementse vanema hooldamine ja palju muud. Ka mina olen viimaste aastatega saanud päris heaks põletuste eksperdiks ning minu soov oligi aidata teisi tuleõnnetuses olnud inimesi, ja tegelikult, miks mitte, ka nende lähedasi.

Raske olukorra ees seistes on perekonna ja sõprade ning ka arstide ja spetsialistide toetus hindamatu. Nad saavad aidata sind heade sõnade ja lihtsalt sellega, et on sinu jaoks olemas. Paraku aga ei saa nad teada, mida sa parajasti enda sees läbi elad. Seda oskab kõige paremini aimata inimene, kelle eluteele on sattunud sarnased kogemused. Kes on ise samasugustest raskusest juba läbi tulnud ja eluga edasi läinud. Kes saab olla eeskujuks ja inspiratsiooniks. See on kogemusnõustajate privileeg.

Kogemusnõustamise õpe kestis kokku kaheksa kuud. Alustasime sügisel koolituspäevadega, mis toimusid iga kahe nädala tagant reedeti ning laupäeviti ning lõpetasime kevadel praktika, supervisoonide ja kovisioonigruppide kohtumistega. Minu jaoks oli kogu õpe väga huvitav, avardav ja arendav. Õppisin paljutki nii enda kohta kui ka sain häid praktilisi harjutusi, mida koos tulevaste nõustatavatega läbi viia.

Kogu õpe toimus grupis ja selle arutelude keskel ning pean ütlema, et kokku oli saanud üks kirjeldamatult äge punt! Igaühel oli oma lugu ja kogemustepagas, kuid meid kõiki ühendas üks – me olime võitlejad.

Paraku olen praeguseks saanud uusi teadmisi väga vähe praktikas proovida, sest teisi põletushaigeid on tegelikult üpris keeruline leida. Olen oma kontakte jaganud Mustamäe haiglas, kuid sealtkaudu on minuni jõudnud vaid üksikud inimesed. Nii et sina, kes sa oled läbi teinud sarnase õnnetuse nagu mina, võta minuga julgelt ühendust. Usu mind, koos on kergem!

Kogemusnõustamise kohta võid rohkem lugeda ka siit: http://www.avitus.ee/iseendale/kogemusnoustamine

Kuidas mu nägu elab?

Ma usun, et see võiks teid samuti huvitada.

Kõigi muude ettevõtmiste kõrval tegelesin eelmise aasta lõpul ja uue algul järjepidevalt ka oma näoga. Võib-olla mäletate eelmisest postitusest, et 2017 mais käisin lõuaopil ning pärast seda oli mu lõug umbes kolm korda suurem kui enne. Eriti meeldiv see vaatepilt ei olnud ning nagu juba eelpool kirjutasin, kahetsesin oma otsust see lõikus üldse ette võtta. Lõug oli hiiglaslik, õlal uus arm ning näos taas armiplaastrid. Pärast juba läbitud teekonda tundus see kõik olevat üks lõputu õudus.

IMG_0036
Mul ei ole seda pilti kerge jagada, aga seda vaadates ilmselt taipate paremini, millest räägin.

Unustasin hetkeks, et kõike ei saa kohe ja korraga ning aeg on see, mis teeb oma töö.

Ajapikku hakkaski lõug tegelikult tagasi tõmbuma ning uue aasta algul jaanuaris käisin veel ühel väikesel operatsioonil, mis eemaldas üleliigse naha lõua alt. Ma ei saa öelda, et olen nüüd üdini rahul oma uue lõua kuju ja suurusega, aga ilusamaks tegi see väike lõikus seda küll. Pärast seda hakkasin julgemalt ka ilma sallita ringi käima. Olin ju varem endale lubanud, et ma ei võta salli kaelast ära enne, kui lõug on normaalse kujuga.

emaga vabaõhulavastusel
Salli sisse mähitud
IMG_0552
Salli sisse mähitud 2

Sama ajaperioodi sisse jäid ka süstimise protseduurid, mida käisin tegemas ühes Tallinnas asuvas salongis. Sattusin sinna üsna juhuslikult. Minu hea kolleeg käis ühel nädalavahetusel Tallinnas Ilumessil ja mõeldes minule uuris muu seas, kas keegi pakub ka armide ravi. Sealt leidiski ta paar kontakti, kellega ma hiljem ise ühendust võtsin. Nii jõudsin ühe armsa pikaaegse kogemusega kosmeetiku Svetlana juurde.

Käisin tema juures neli korda näos olevaid arme süstimas. Protseduur ise oli üsna piinarikas, väikese nõelaga tegi ta üle mu näo kümneid ja kümneid torkeid otse armide sisse. Hiljem paistetas kogu nägu päris hullusti üles ning pidin paar päeva kodus püsima. Ma ise paraku suurt edasiminekut sellest ei näinud ning leidsime koos Svetlanaga, et piisab neist neljast korrast.

IMG_2988
Nägu pärast süstimist. Üks silm on praktiliselt kinni. Õnneks tõmbus paistetus ja punetus mõne päevaga tagasi.

Käisin ka mitmetes teistes Tallinna salongides konsultatsioonides ning uurisin, mis võiks mind veel aidata. Pakuti laserravi, fotonoorendust, keemilist koorimist, mesoteraapiat, oma vere süstimist armidesse ja palju muud. Valik oli mitmekesine ja arvati, et mu armide väljanägemist on võimalik parandada küll, kuid seda kõike muidugi väga krõbeda hinnaga. Soovitati, et läbiksin eri protseduure ja neid kõiki kuuridena.

Olin valiku ees: kas hakata pihta ning proovida kõiksugu erinevaid asju, kulutades seejuures hunniku raha ja aega või hoopiski loobuda.

Välismaa lugude põhjal teadsin, et põletusarmidele pidi hästi aitama laserravi. Kui kuulsin ühelt konsultandilt, et see tekitab mulle näkku põhimõtteliselt uue põletuse, mis paraneb mõnda aega, siis tõmbusin üsna kaameks ning loobusin sellest. Eks kõik oleneb muidugi sellest ka, kelle juures seda teha. Ma ei välista, et kunagi seda siiski proovin.

Varem nimetatud loetelust proovisin ära IPL fotonoorenduse, mida tegin kahel korral. Lubati, et armide punetus väheneb ning näonahk muutub ühtlasemaks, kuid paraku tundus see rohkem ilusa jutu, kui tegeliku abina. Aga noh, käidud-tehtud ja süda on vähemasti rahul. Muidugi oleksin võinud olla järjepidevam ja teha seda kokku kuus korda, nagu salongist soovitati, kuid kuna alustasin sellega üsna vastu suve, võis see protseduur rohkem kahju kui kasu tuua, tekitades päikese käes viibides näole hoopis pigmendilaike. Mulle isiklikult tundus, et 15 minutit kestnud protseduur ja 120-eurone hind, mis selle eest kasseeriti, ei olnud võrdväärses seoses.

Liikusin edasi. Juba varem olid arstid mulle soovitanud, et võiksin lasta oma huulejoone tätoveerida, aga ma ei tahtnud teha seda enne, kui lõuaprotseduuridega on ühel pool. Mu suu oli tegelikult nii üla- kui ka alahuule kohal olevatesse armidesse ära kadunud. Seega võtsingi ette tee püsimeigivõluri Julia Saare juurde.

Olen tema juures käinud praeguseks kaks korda ning üks külastus on veel ees ootamas.  Kuna armkude on üsna taltsutamatu tegelane, siis vajab see protseduur minu puhul mitmekordset ületegemist, enne, kui lõplikku tulemust on näha. Hetkel näen, et ülahuul on küll paremini välja joonistunud kui enne. Huulte värvimine on igatahes nüüd palju lihtsam, kui ühtlasem joon on ees.

Kui mõtlete, et huule peale tätoveerimine on tohutult valus, siis õnneks ei olnud. Julia tegi protseduuri tuimastusega. Kuid mis seal salata, armiline nahk on tundlikum ja paaril korral siiski jooksis valupisar mööda põske alla. Samas selle varasema Svetlana juures tehtud süstimise valuga ei anna seda võrreldagi.

Selline on olnud minu näo teekond viimase aasta jooksul. Proovida saaks veel nii mõndagi, kuid mulle tundub üha enam, et ma lihtsalt ei jaksa ega taha rohkem. Kui tuleb mingeid häid võimalusi, siis ma ei pane neile ilmtingimata kätt ette. Minu sees aga hakkab tekkima rahu. Et nüüd on kõik ja võin lõpuks hakata elama. Ma olen juba praegu ilus! Ja nii lihtne see ongi.

Panin kokku pildiseeria, mis võtab mu näo teekonna läbi viimase nelja aasta väga hästi kokku. Siin on koos kõik hullused, mille olen läbinud – minu punetav nägu vahetult pärast õnnetust, sentimeetrine siilisoeng, nägu pärast armide tekkimist, nägu maski taga, nägu pärast oma rasva süstimist, nägu pärast lõuaoppi, ülespaistetanud nägu pärast erinevaid protseduure, verine lõug pärast kahandamise operatsiooni ja minu nägu meigitult pärast kõiki neid kadalippe. Mõne pildi puhul olin juba unustanud, et kunagi oli nii. Esimene suurem foto on tehtud 2014 septembris ning viimane 2018 augustis.

Neid pilte ei ole kerge jagada. Kuid kui neid vaatan, siis täidab mu südant rõõm. Kõik see on nüüdseks seljataga.

muutusaastates

Seega, kui vastata ülalpüstitatud küsimusele, siis ma arvan, et mu nägu elab hetkel täitsa hästi!

Kolm tähtsamat teemat (poiss-sõber, kogemusnõustamine, näo ravi), millest kirjutada soovisin, ongi nüüd teie ette lahti rullitud. Kõik need sümboliseerivad mu jaoks edasiminekut ja uue lehe pööramist.

Suhe on aidanud mul taas üles leida ja ellu äratada oma naiseliku poole. Kogemusnõustamine annab mulle võimaluse anda abikäsi neile, kes on ootamatult sattunud minuga sarnasesse olukorda ning vajavad tuge, et pinnal püsida.  Minu näo ravi on jõudmas lõpufaasi. Vaikselt on tunne, et algamas on uus peatükk, mille nimetust ma veel päris täpselt ei oska öelda, kuid mida laiemalt võiks ehk kutsuda elamiseks. Muidugi olen seda kogu aeg teinud, kuid nüüd, kui ravid ja operatsioonid on seljataga, saan muule keskenduda.

Vahepeal on olnud muidugi veel hiiglama palju mõnusaid hetki ja emotsioone, kuid ma ei hakka neist kõigist siin pikemalt kirjutama. Tähtsaim sai juba öeldud. Kuid mõningaid pilte lisan sellegipoolest.

Käisin koos emaga soojas Roomas…

 

…ning karges Kopenhaagenis:

Vahepeal sai kallis vanaema aasta vanemaks:

IMG_3063

…ja ma ise samuti:

Suvel käisin kahes üliägedas pulmas. Maikuus oli rõõm olla Kristiina ja Henry armastuse tunnistajaks…

…ning augustis Silveri ja Kristeli:

IMG_4141

Veetsin aega oma üliägedate kolleegide…

…ja perega:

_JNT2397

…ning tundsin lihtsalt rõõmu väikestest asjadest!

IMG_4176

Olge mõnusad ja väga võimalik, et juba õige pea kohtute minuga hoopis teistes kohtades kui see blogi. Näiteks teleekraanil. Nii et tasub silmad, kõrvad lahti hoida!

 

 

Advertisements

Uus algus minu näos

Teen silmad lahti ja tahan midagi öelda. Ma ei saa rääkida. Häält ei tule, toru on kurgus. Kus ma olen? Nii palju juhtmeid. Kell seinal. 5 läbi natuke. Ei tea, kas päev ikka? Voodil on metallvõred külgedel. Klaasist läbipaistev sein voodi ees. Õed – siblivad edasi-tagasi. Pagan! See on see sama ruum, ma olen siin enne olnud! Miks ma siin olen?

Õed tulid kurgust toru eemaldama ning hüüdsin esimese asjana paaniliselt: “Appi! Palun viige mind siit ära, ma ei taha selles palatis olla. Miks ma tavapalatis ei ole? Mis juhtus? Kas opp läks untsu?” Teadvus hakkas vaikselt tagasi tulema ning reaalsus oli hirmutav. Ärkasin selles samas palatis, kus kunagi olin veelgi oimetumana pärast õnnetust esimest korda silmad avanud. III intensiiv, kõige raskemad haiged. Seesama aheldav voodi, monitorid, venekeelsed õed ümber siblimas ja pagana nõme seinakell, kus seierid peaaegu ei liigugi. Jube kehv oli olla. Suu kuivas ja nahk lõual kiskus. Kael, lõug ja huuled olid üles paistetanud.

Üks õdedest märkas mu paanikat ning tuli rahustama: “Sind toodi siia, et jälgida, kuidas siiratud nahalapp vastu peab. Oled ühe öö siin ja viime su tavapalatisse.” Mu ärevus ei tahtnud vaibuda ning nõudsin tungivalt: “Ma pean koju helistama! Kas ma saaksin telefoni, et emale helistada ja öelda, et olen elus?” Õel ei olnud vastuväiteid.

Pooluimasena, läbi nutu ja hala rääkisin emale kõik ära. Et olen terveks ööks siia nõmedasse voodisse aheldatud, lõug on katsudes hiiglaslik ning kõik on untsus. 4-tunnine narkoos oli oma töö teinud ning detailid sellest kõnest on tegelikult hägused. Ema ütles hiljem, et tõmbas jalad nõrgaks küll, kui pärast pikka operatsioonijärgset vaikust tuli kõne võõralt numbrilt. Õnneks oli teiselpool toru nuttatihkuv tütar, mitte morni häälega halba uudist teatav arst.

Pärast emaga rääkimist tuli varasemast ajast tuttav haiglaõde mind taas lohutama: “Said kunagi kolm kuud siin oldud, saad selle ühe öö ka! Näe, telekas on seinal, paneme selle sulle käima.” Tema ajamääratluses oli kolme kuu osas küll ilmselge liialdus, aga vaikselt hakkas mulle kohale jõudma, et võib-olla ei olegi asi nii hull. Tavapalatit tuleb jagada teiste patsientidega ja vusserit seal küll seinal pole. Ja siin on ka konditsioneer. No olgu, saame hakkama selle ühe öö!

Magasin suuresti ravimite mõju all. Järgmisel päeval, nagu lubatud, sõidutati mind tavaosakonda. Olin endiselt väga uimane ja nõrk. Omal jalal sidumisruumi ma minna ei suutnud ning sinna veeti mind voodiga. Arst ütles, et asi on hea, veri käib uues lõuas ilusti ringi! Nahalapp on 24 tundi vastu pidanud, mis tähendab, et enam see ei irdu. Okei, kõige mustem stsenaarium siis pole. Aga kuidas muidu?

“Praegu on veel vara öelda, kuidas jääb. Asi võtab ilmet alles mõne kuu pärast ning siis saame hinnata, kuidas õnnestus,” lausus arst, jättes otsad lahtiseks. Olin veidi murelik paistetuse pärast, mida olin sõrmedega katsudes tundnud ning uurisin, kas mulle jääbki selline hiiglaslik lõualott. “Ei, see peaks ajaga tagasi tõmbuma ja kui jääbki, saame seda korrigeerida, teha uue lõikuse siia naks-naks, võtta kokku…,” viibutas arst kätega mu lõua all ning jätkas suurte plaanidega: “selle põsel oleva armi saame Z-plastikaga ära hajutada ning sellele armile siin saame kaela pealt tõmmata üles nahalapi.”

Lamasin seal sidumislaual suhteliselt tummalt ning mõtlesin endamisi, kas ma olen veel mõneks operatsiooniks valmis. See lükata-tõmmata olek, kui su inimväärikus on madalaimal astmel, sidemed, värsked haavad, paranemine ja uued armid. Ma ei jaksa enam, oli mu ainus mõte. Olen justkui tühine objekt, eksperiment, üks kümnetest teistest patsientidest tol päeval. Ja pean arsti täielikult usaldama oma kõige esinduslikumat kehaosa, nägu, lõikuma. Aga mis siis saab, kui tal on kehv päev, käsi veidi väriseb, naine riidles hommikul või kohv oli liiga kange. Kui läheb üks lõige veidi viltu. Ma olen lihtsalt üks number statistikas.

Olin pärast operatsiooni haiglas kokku viis päeva ja tundsin end sel ajal suhteliselt kehvasti, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Paar head inimest käis mul külas ja pärast seda läks olemine veidi paremaks. Teine elu, kuskil on veel normaalne elu, väljaspool siniseid kitleid ja halle haiglaseinu, mõtlesin. Ma saan ka õige varsti taas sellest osake olla ning valu ja vaev läheb mööda. Ma tean ju, ma olen selle kõik juba üle elanud. Palju hullemagi. Aeg läheb edasi ja kõik paraneb. Üritasin seda kõike endale mantrana korrutada, kuid samas vahtisin pidevalt peeglisse ja mõtlesin, kui õudne. Miks mina, miks ma pean jälle selliseid asju üle elama? Enesehaletsus võttis võimust.

Viimatinimetatuga tegelesin ma kokku umbes kolm nädalat pärast operatsiooni. Kõik mu ümber tundus mõttetu, mitte miski ei rõõmustanud. Midagi teha ei tahtnud. Olen veel koledam kui enne ja poleks pidanud seda oppi üldse tegema. Nõme, kõik on nõme. Näos on uued haavad ja pean taas silikoonplaastreid värskete armide peal kandma hakkama. Kaelal on õmblused. Õlahaav, kust nahk võeti, on lahti vajunud ja ei parane. Enne oli seal ilus sile nahk. Üks väheseid kohti minu kehal, mis oli veel rikkumata. Nüüd jääb sinna suur arm. Lisaks kõigele, mis juba on.

Selliseid mõtteid mõlgutasin seni, kuni tagasi tööle läksin ja igapäevarattale istusin. Vahel on rutiin hea. Raske on mõelda lõuale, kui on vaja otsustada, kas õhtuks osta kala või kana. Uus lõug hakkas tasapisi omaks saama, kuigi otsustasin seda salli sisse peita seni, kuni ta on oma õige kuju võtnud.

Õlahaav, see koht, kust võeti lõua korrigeerimiseks nahka, aga ei näidanud endiselt paranemismärki (jah, põhimõtteliselt on tükk õlga mul nüüd näos). Käisin seda kaks korda nädalas haiglas sidumas, kuid paistis, et haav läheb aina hullemaks. Arst ei osanud selle kohta eriti midagi kosta. Arvas, et kuna sealt sai jupp nahka vahelt ära võetud ja kokku õmmeldud, oli pinge nii suur, et haav vajus lihtsalt lahti. Nokk kinni, saba lahti. Lõuanahk sai sirgemaks, aga õlg rikutud.

Ühel sidumisel teatas arst, et haav paraneks kiiremini ja arvatavasti ka ilusamalt, kui siirdaksime sinna nahka. Ehk siis teeksime uue operatsiooni. Sinised haiglasärgid ja hallid seinad. Laual oli kaks kehva valikut. Kas minna taas operatsioonile või lasta haaval loomulikult paraneda, mis võib aega võtta mitu kuud. Otsustasin opi kasuks. Arst lubas, et üle kolme-nelja päeva ma haiglas ei pea olema ja saan enne jaani koju.

Nii ma siis läksin. Jaaninädala esmaspäeval, kui teised lühema töönädala ootuses rõõmsalt tööle tõttasid, seadsin ma sammud taas tuttava haigla poole. Kohver käe kõrval, siht silme ees. Armsa kolleegi lausutud sõnad peas tiirlemas: “Sa saad sellega hakkama! See on lihtsalt üks väike etapp, mis tuleb enne suure eesmärgi saavutamist läbida.”

Mind paigutati seekord ruumipuuduse tõttu korrus allapoole, naistehaiguste osakonda. Muidu neljakohalises palatis oli ainult üks inimene – kiilakas, tumedate silmaalustega vanem naisterahvas. Mulle tundus, et ta ei tunne ennast eriti hästi ja ma ei hakanud end tutvustama ega juttu tegema. Näppisin veidi aega telefoni, kui naise muidu tuhmi pilku lõi äkitselt sära ning ta hakkas vene keeles jutustama. Ütlesin, et mu vene keele oskus on üpris nadi, kuigi aru saan paremini, kui räägin. Sellest ta järeldas, et saan väga hästi aru ning rääkis mulle üsna detailselt enda haigusloo ära. Umbes pool juttu läks kaduma, aga nii palju ikka viisin kokku, et tal on vähk, neljas staadium. Uuris, mis minul on. Üritasin talle kätega vehkides, pooleldi eesti ja pooleldi vene keeles seletada, et nahka siiratakse õlale. Et oli põletus kunagi ja nüüd taastatakse, aga üks haav ei paranenud ja nüüd võetakse uuesti nahka ja pannakse ühest kohast teise… Noh, nahaplastika. Ega ta sellest aru ei saanud ja sattusin ka ise seletamisega ummikusse, aga ta oli õnnelik, et mul pole vähk. Jah, tõesti.

Hiljem toodi palatisse veel kaks patsienti, mõlemad samuti vähihaiged. Nii irooniline kui see ka pole, tundsin end üsna tervena nende kõrval. Nad olid vaatamata oma olukorrale säilitanud rõõmsa ja positiivse meele. Üks palatikaaslane ütles, et pole näiteks kordagi pärast diagnoosi saamist nutnud. “Tohoh, kuidas see võimalik on?” uurisin temalt. “Näe on lihtsalt, mis siin ikka nutta,” lausus ta rahulikul häälel.

Seekord läks opist taastumine hoopis kergemalt. Kohe kui mind palatisse tagasi toodi, oli lõunasöögiaeg ja seda ma raisku ei lasknud. Imestasin isegi, kuidas isu nii hea oli. Eelmine kord ei söönud ma kaks päeva mitte midagi. Enesetunne oli samuti tugev ning helistasin kohe ka kodustele uudisega, et kõik läks hästi – juba sõin ja kuskilt ei valuta. Alles veidi aja pärast taipasin, et see oli kange valuvaigisti, mis minu eest kõneles ja tegusid tegi. Polnud see olukord nii mõnus midagi. Selg, kust nahk võeti, oli hell ning ka õlg tuikas. Muide, seljalt on sama koha pealt aastaid tagasi juba nahka siirdamise jaoks kooritud – inimese keha on ikka imeline.

Järgmisel päeval vaatas arst õla üle ja oli veidi murelik. Haav oli põletikuline ja vajas sagedast sidemete vahetamist. Kokkuleppel, et käin iga kahe päeva tagant haiglas sidet vahetamas, sain siiski jaanipäevaks koju. Jätsin mõne päevaga armsaks saanud palatikaaslastega hüvasti ning sulgesin taaskord enda järel haiglaukse, lootuses, et niipea sinna enam asja ei ole.

Muidugi teadsin, et nii see ei ole, aga hea oli unistada ikka. Juba paari päeva pärast, 24. juunil, pühapäeval, sõitsin haiglasse tagasi. Linn oli haudvaikne ja haigla veelgi tasasem. Tavapärase sagimise asemel nägin tuttavast uksest sisenedes vaid ühte üksikut veidi unist koristajat ning hämarat koridori. Põletusosakonnas siiski vahet ei ole, mis nädalapäev parajasti on. Seal oli tavapärasest ilmselt rohkemgi sagimist. Jaaniöö seljataga, istus valvearsti ukse taga päris mitu õnnetu näo ja seotud kätega tegelast. Kuna ooteaeg oli pikk, tegin paari inimesega ka juttu. Üks meesterahvas oli purjakil peaga lõkkesse kukkunud ning ka teist oli pehmete jalgade tõttu sama saatus tabanud. Esimene neist oli üsna enesekindel ja arvas, et saab paari päeva pärast tööle minna. Ma ei tahtnud ta entusiasmi alla tõmmata ning üritasin teda lohutada, aga sisimas teadsin, et siin pole nüüd muud, kui varuda kannatust ja aega. Paarist päevast võib vabalt saada paar aastat.

Peagi saabus minu kord sidemete vahetamiseks. Arst ei olnud ka seekord rahul sellega, mida nägi ning kirjutas mulle välja antibiootikumid. Peaaegu pool siiratud nahast õlal olevat põletikulise haava tõttu hävinenud. Oeh.

Seega algas järgmine etapp minu ravis, milleks ootamatult oli saanud õlahaav. Õ L G. See ei mahtunud mulle pähe – vaid paar kuud tagasi täiesti terve ja ilusa nahaga koht minu kehal oli nüüd üks suur veritsev haav, mis vajas mitu korda nädalas sidemete vahetamist.

Nii ma siis liikusin, pea kolm kuud järjest, trajektooril haigla-töö-kodu. Kogu see olukord oli üpris väsitav ja ega mu meeleolu kiita ei olnud, aga samas muutus see üsna pea justkui elu osaks, harjumuseks, minu teeks. Tee peal on ju ikka aeg-ajalt mõni mahakukkunud oks, millest tuleb üle hüpata.

Kuigi suvi möödus haavaplaastreid ja salli kandes, siis nelja seina vahele ma istuma siiski ei jäänud. Veetsin päris palju aega suvilas, kus valdas mind mingi kummaline rahu. Kevadel, enne oppe, otsustasin, et muudan enda elu veidi mugavamaks ning ostan omale auto! Elukoht on mul ju Raplas, töökoht Tallinnas ning suvila Kose-Uuemõisas. Olin aastaid rongi, bussi ja teiste inimeste autodega neid vahemaid sõitnud, kuid ühel tuisusel talveõhtul otsustasin, et mulle aitab.

Suvila keset rohelust

Lugu sai alguse sellest, et tulin parajasti joogatunnist ning kiirustasin Rapla bussile. Astusin tavapärasest paar minutit hiljem pangast välja ning jooksin bussijaama. Tuiskas. Kaks kotti oli käeotsas. Buss sõitis täpselt nina eest ära. Kutsusin suures ähmis takso, et jõuda rongile, mis läks Balti jaamast 15 minuti pärast. No napilt peaks ju jõudma. 15 minuti pärast olin omadega Viru ringil. Mnjah. Tänasin taksojuhti ponnistuse eest, maksin arve ja astusin taksost välja. Endiselt tuiskas. Järgmine rong läks kahe tunni pärast. Tammusin vihasena kohvikusse ning passisin. Minu aeg, pagan, ei, mulle aitab, ma ei viitsi enam!

Auto sain kätte täpselt naistepäeval ning ning sellest ajast peale oleme head sõbrad olnud (ühe kännu otsa olen su siiski sõidutanud – vabanda). Päris kähku tekkis tunne, et kuidas ma enne ilma autota hakkama sain?! Ma ei olnud tegelikult pikka aega roolis olnud ja veel vähem Tallinna kesklinna liikluses osalenud. Ajapikku oli hirm linnassõitmise vastu päris suureks kasvanud. Esimesed korrad, kui uue autoga Tallinna piirile jõudsin, tundsin, kuidas käed hakkasid higistama ja jalg kergelt värisema. Aga oi kui kähku need nähtused kadusid! Nüüd kiman juba täitsa enesekindlalt mööda Tallinna tänavaid. Äge on see, mis juhtub siis, kui hirmule vastu seista.

DSC_3666
Tasub igaks juhuks valvel olla, kui sellist masinat liikluses trehvate 😀

Mis siis veel vahepeal toimunud on? Oh. Päris palju. Mõned märksõnad: kogemusnõustaja koolitus, Trevi purskkaev ja Kihnu sai. Aga nendest teemadest ehk pikemalt järgmises postituses, mis tahaks loota, et saabub varem kui viimati. Pidin imestusest pikali kukkuma, kui sain aru, et mu viimane postitus oli veebruaris! Veebruaris, siis kui aasta algas! Tegin sel ajal hoolega elutoa remonti ja kasvatasin uue lõua jaoks croissant`i. Kui kauge minevik see tundub olevat. Remont on ammu valmis ja munast mu õlal vaid (veider) mälestus.

Ma olen päris palju mõelnud sellele ajale ja energiale, mis on sel aastal lõua armide raviks kulutatud ja piinanud ennast ideega, mis oleks saanud, kui ma ei oleks seda teekonda ette võtnud. 3 kuud käia ringi ebamugava koeekspandriga, siis opp, taastumine, uus opp, 3 kuud õlahaava raviks ning veel 3 kuud oodata ja vaadata, kuidas asi üldse kujuneb, enne kui saab uue operatsiooni teha.

Lõua paistetus on praeguseks küll enam-vähem tagasi tõmmanud, aga kuju peaks veel korrigeerima. Peatselt lepimegi arstiga kokku uue opiaja, mis arvatavasti jääb aasta algusesse. Ehk siis kokku aasta ja ilmselt rohkemgi mässamist. Ja tulemus? Jah, siledam nahk lõual, kuid päris mitu uut armi nii õlal, kaelal kui ka näos. Mu keha on paraku lihtsalt selline, mis iga uue lõike puhul toodab ka uue armi. Head meelt saab vaid selle üle tunda, et mul on varasemast kogemusest teadmised armidega tegelemiseks ja ma ei pea pimeduses kobama nagu vahetult pärast õnnetust.

Ma püüan võimalikult vähe seda “aga mis siis, kui” fantaseerimist kasutada, sest mõistus teab ju, et see on täiesti mõttetu tegevus. Seega suunangi energia sellele, mida veel saab teha. Mõtteid ja võimalusi armide raviks on tegelikult päris mitmeid ja kavatsen kindlasti neid ka proovida. Noh, nii palju kui hammas peale hakkab, sest kui oppide eest ma maksma ei pidanud, siis salongides pakutav on tasuline ja hinnad küündivad kohati päris suurtesse kõrgustesse. Praegu püüangi välja selgitada kohta, kus teenus oleks asjakohane ning kus mind ei võetaks kui rahateenimisvõimalust. Kõik head soovitused ses osas on väga teretulnud!

Ma tegelikult ei tahaks, et sellest postitusest jääks kõlama valu ja vaev, sest teate mis, tegelikult läheb mul hästi! Ja nagu kolleegki mulle ütles, need takistused teel on lihtsalt vaheetapid, mille pean enne suure eesmärgi saavutamist läbima. Ja ma ise mõtlen täpselt samamoodi. Nii et ikka täie jõuga edasi, mis muud!

Olge mõnusad ja näeme varsti!
IMG_1857

Croissant õlal

Ei olegi kolmas tiss, teine lõug või kuues varvas. Hoopis croissant on õlal. Jah – minu koeekspander (mitte segamini ajada kokkerspanjeliga) on tõesti kohal!

Kuna järg võib pika kirjutamispausi järel olla veidi kaduma läinud, pean ilmselt croissant`i tagamaid veidi selgitama. Uue aasta esimesel nädalal helistati haiglast ja kutsuti mõne päeva pärast opile. Kuna kõne tuli nii ootamatult, andsin telefoni otsas ebamäärase vastuse: “Jaa.. ma vaatan, kuidas mul võimalik on, kas saan ikka töölt niimoodi ära ja mis mul siin ees on ja..” Ma ei teagi, kas see oli hirm, mis mulle hetkeks pähe lõi või mingi muu teadvustamata faktor. Loomulikult ei olnud minu (parimal) tööandjal küsimustki, kas veidi aega eemal saan olla ja ei olnud mul ka mingeid tähtsaid sündmusi ees ootamas. Ju see oli siis hirm. Pärast mõningast kogumist helistasin neile tagasi ja ütlesin, et muidugi ma tulen. Olin seda oodanud ju sügisest saadik. Nii et tegelikult suurepärane aasta algus!

Aga sarvesaiakesest siis ka. Või teisiti öelduna koeekspandrist, silindrist, muhust, kühmust, munast või kuidas iganes keegi soovib seda kutsuda. Mulle meeldib siiski croissant`ist rääkida. Hea lihtne ja arusaadav. Ja croissant ei ole ta vaid seepärast, et olen saiamaias, vaid et see asjandus mu naha all on croissanti-kujuline. Päriselt ka (arstipaberites oli nii kirjas). Ühesõnaga.. see siirdati mulle vasakule õlale (üks väheseid kohti, kus on terve nahk) ja selle eesmärk on hakata kasvatama juurde mu enda nahka. Kõlab päris lahedalt, kas pole? Milleks kõigeks on inimkeha võimeline!

img_1906-1
Pärast operatsiooni on croissant veel üpris nähtamatu – selle siirdamiseks tehti kaenla alla lõige

Käin iga kahe nädala tagant seda 50 mg kaupa vedelikuga süstimas, kuni see on lõpuks päris hiiglaslikuks kasvanud. Nii umbes Coca-Cola pudeli või kahe veeklaasi suuruseks.. nagu paar inimest on kõhedakstegevalt võrrelnud. Ausalt öeldes on väga raske ette kujutada, kuidas ma sellega ringi käin. Samas, kunagi ma ei kujutanud ette, kuidas ma kannan surveriideid, armiplaastreid või kuidas, pagan, ma üldse toast välja lähen. Nii et see croissant on kõige muu kõrval juba üsna väike kivi, millest üle ronida. Õnneks on mu sallikogu ka nii rikkalik, et kui tahan, saan iga päev uue salli selle peitmiseks õla ümber mässida.

img_1907-1
Minu üks hirmsamatest mälestustest – näomask armide survestamiseks – jah, ma kandsin seda ja see oli ebamugav, aga vajalik. Hiljaaegu sai see õnneks heaga prügikasti visatud 🙂

Surveriietest rääkides, siis paar nädalat tagasi käisin koos ühe saatusekaaslasega nende riiete tegijal külas. Meil mõlemal on õnnetusest möödas üle kahe aasta ja kompressioonpesu kumbki enam tegelikult kandma ei pea.

Seekord võtsime kaasa hoopis lilled ja tordi ning läksime meid raskel ajal aidanud naist tänama. Mul on nii hästi meeles, kui vahetult pärast õnnetust läksin temalt raviriideid tellima ning kuidas ta mulle siiralt otsavaadates rääkis, et kõik paraneb ära ja mitte midagi ei jää näha. Ja kui jääbki, siis tänapäeva meditsiin on nii arenenud, et saab ka selle korda teha. Võimalik, et vaid pool sellest oli tõsi, aga veidi süngete arstide kõrval kõlas see kui sõõm külma vett pärast kõrbematka. Lootus!

Naine oli meile kenasti laua katnud ja koogigi küpsetanud. Mulle tundus, et nägin ka pisarat ta silmanurgas välgatamas – kaks tema patsienti on terved, täis elujõudu ja tänutunnet – endalgi tekkis korraks magusvalus neelatus kurku. Kuulsime, et naine on tänaseks pensionile jäänud ja enam surveriietega ei tegele. Kogu asi olevat hetkel veidi täbaras seisus – ravirõivaid saab vaid Tartust, samal ajal kui suurim põletusraviüksus asub Tallinnas (Mustamäe haiglas).

Kuna enamik raskemaid põletushaigeid satub pärast õnnetust tema juurde, saime paari külas oldud tunni jooksul päris hea ülevaate seisust Eesti põletusmaastikul. Patsiente ikka on, aga suurem osa õnnetusi juhtub lastega. Kui kuulen mõnda sellist lugu, siis tunnen, kuidas tükike hingest nutab – nii hästi tean seda valu. Ja mõtlen, kas saaksin kuidagigi aidata…

Sulle aga aitäh, armas surverõivameister, et tegid, aitasid ja andsid lootust kõige lootusetumana näival hetkel! Palju jõudu ja sära ka edasiseks!

Aga tagasi opi juurde.

Pärast croissant`i paigaldamist olin ühe öö haiglas ja nädalake kodusel ravil (loe: ema juures poputuskuuril). Olemine just kiita ei olnud. Terve vasak käsi valutas, riidesse sain raskelt, asju tõsta oli valus. Õnneks läks see ebamugavus üsna kiiresti mööda.

Olen croissant`i nüüd kaks korda süstimas käinud. Arst arvas, et kokku peaks seda täitma umbes kaheksa korda. Hetkel on kühm veel vähenähtav – sallikogu ei ole pidanud kammima hakkama. Valu ja ebamugavust eriti pole, pigem olen lihtsalt tavalisest ettevaatlikum. Kerge hirm on, et aktiivsema kätevehkimise käigus tuleb see välja või läheb katki, kuigi tõenäosus, et see juhtub, on pea olematu. Arst keelas igatahes jõutrenni ja ujumise. Pole hullu, ma pole kummagi austaja. Joogat ja kepikõndi saan ikka teha 🙂

Mõne kuu pean selle sõbrakesega koos eksisteerima ja seejärel ootab ees järgmine operatsioon, kus kasvatatud nahk lõigatakse välja (croissant tuleb ka välja) ja siirdatakse mulle näkku armide asemele. Lihtsustatult – ilus ja terve nahk tõstetakse koleda asemele. Kõlab hästi, aga muidugi on asjal omad riskid. Uuel nahal võivad tekkida verevarustuseprobleemid või sootuks värsked armid. Ma püüan sellele võimalikult vähe mõelda. Arst on õnneks üsna positiivne ja usub küll, et pilt läheb ilusamaks. Ma usun ka!

See ongi ilmselt kõige märkimisväärsem sündmus mu vahepealses elus. Lubasin, et telekavaatamisest ma rääkima ei hakka ja seetõttu polegi pikalt millestki kirjutada olnud.

Või no, tegelikult, üht-teist on ikka teoksil ka. Telekat ma pole päris ammu vaadanud, kuna otsustasin aasta lõpus kodus elutoa remondiga alustada. See on päris palju mu aega viimastel kuudel röövinud (heatahtlik varas on siiski). Otsustasin asja teha korralikult – elekter, tapeet, seinad, põrand, lagi, mööbel – KÕIK vana välja ja uus asemele. Endalegi ootamatult sai remont sätitud õigesse aega. Nii hea, kui mõtted on kuskil mujal, kui paisuval sarvesaiakesel mu õlal või eesootaval operatsioonil.

Tuba enne remonti: alles jäid seltsilised diivanil, telekas, taburet ja padjad. Kõik muu on ajalugu.

Ma olen arvanud, et remont on pigem meeste pärusmaa ja pole eriti süvenenud, mis järjekorras need asjad seina peaksid saama. Praeguseks aga olen täitsa iseseisvalt tööd sinnamaani saanud, et elekter, värv ja tapeet on seinas ning pōrand samuti maas. Ja teate, mis – seinad on endiselt püsti ja tapeetki ei kooru! Tänama pean siinkohal häid töökasi, mis paraku küll ei olnud minu omad. Aga ma olen uhke ikkagi enda üle. Korraldamine on ka juba asi! Nipet-näpet väiksemaid töid on veel vaja teha, aga lõpp on niiiii lähedal.

Tegelikult andsid ka minu käed oma panuse – kiskusid tapeedi maha, mida oli kokku muljetavaldavad viis kihti. Kõige alumine ajalehekiht oli aastast 1987. Sealt sai nii mõnigi uudis läbi loetud. Kahe päevaga pärast mitmeid leotamisi sain seinad puhtaks.

Õnneks mõnes kohas tapeedi kiskumisega suurt vaeva ei pidanud nägema
Tolmune tööpepu
Tegime väikse tee ka empsiga vahepeal

Suures renoveerimise tuhinas võtsin ette ka oma nõukaaegse vannitoa ülevärvimise (seda tegin täitsa ise!). Lugu oli tegelikult selles, et suure toa seinavärvi jäi mõnusas koguses järele ja vaja oli see kuskil ära kasutada. Nii saigi vannituppa jõleda roostepunase asemele mahe helesinine. Üldmulje läks sellest väikesest värskendusest palju talutavamaks. Kõiksugused punased, kollakad ja oranžikad (tuli) toonid nii sisekujundunduses kui ka muus tekitavad minus kerget võdinat.. sinakas, rohekas ja lillakas (vesi) on seevastu vägagi mokkamööda!

Avastasin töö käigus, et ei teegi seda paari tunniga ära 😀 Juba äärte kinniteipimine võttis sama kaua. Aga kui sa teed iseendale ja ülla eesmärgi nimel, on ind suur. Kokku nühkisin neid seinu terve nädalavahetuse. Naljakas on see, et kui hakkad miskit värskendama, märkad ühtäkki ka mujal kõiksugu asju, mida võiks korda teha või muuta. Nagu muidu käiks pidevalt päikeseprillidega toas ringi. Nii sai lisaks värvile ära vahetatud ka vett läbilaskvad torud. Lõpuks jõudsin ringiga kööki, mida kaunistavad nüüd uued kardinad ja laudlina (aitäh õmblusmasinat omavale emale).

Ringi algusesse ehk elutuppa tagasi tulles, siis… oeh, kui hea tunne on lesida värskel põrandal (diivanit mul veel pole), hingata sisse uue toa lõhna, imetleda helesiniseid seinu ja vaadata lumivalget lage. Uus energia, uued mõtted – mõnus! Tolmu sees elatud aeg vajub selle kõrval nii kiiresti unustusse. Olen viimastel päevadel tabanud end mõttelt, et saaks ainult ometi juba koju, uue toa põrandale patjade peale mõnulema. Natuke veider.

Elutoa remont oli üks mu unistustest ja nüüd võib südamerahuga järgmise asja kallale asuda. Uueks aastaks sai ka seekord üsna pikk loetelu kirja. Igor Mang lubas koguni pulmakelli aasta lõpuks – ootan huviga 😀

Kuna remont veel täitsa valmis ei ole, siis tervest toast ma pilti veel ei jaga. Aga ehk kunagi hiljem. Koos soolaleivapeolistega 😉

Piisava eneseusu, sihikindluse ja positiivse meele abil usun, et kõikide kirjapandud unistuste saavutamine on käkitegu! Uue aasta kaunite mõtteavaldustega olen paraku lootusetult hiljaks jäänud, aga soovin Sulle, armas lugeja ja minu tegemistele kaasaelaja, indu ja jõudu ka enda unistuste täideviimiseks. Alusta mõnega neist juba täna! Ja mitte hiljem, paari tunni pärast, vaid kohe!

Mõned hiljuti tehtud pildid ka lõpetuseks.

img_20170212_104630
Raske öelda, kes keda toetas
dsc_3300
Külmetav neiu ootab ERMi sisenemist
img_20161224_235407
Kunagi eelmisel aastal olid jõulud ka – minu kõige kõigemad reas. Ja me ei pidanud eriti kinke tegema..

Vana Maare

Ma pole üldse rääkinud vanast Maarest. Mõni ehk veel mäletab teda. Ta on suur osa praegusest minast. Aga ta oli palju tühjem, kogenematum, külmem, muretum ja samas ka rõõmsam.

Tema välimine pilt hakkab vaikselt minu mõtetes tuhmuma. Mõnikord ma püüan pingsalt meenutada, millised olid näiteks vana Maare huuled. Et mis koha peal kerkis ja langes kumerus ja kust algasid naerukurrud. Kui keegi käsiks vana Maare huuli joonistada, siis ma ei tea, kas ma oskaks. Fotot vaadates muidugi, aga mälu järgi mitte. Ma ei ütle, et see on halb, et ma ei mäleta. Minu uus välimus hakkab lihtsalt jõudma minu olemusse, mõtetesse – saama osaks minust.

Fotod vanast minast on endiselt kapi peal. Need sümboliseerivad tähtsaid hetki mu elus, meenutavad rõõmu ja olulisi inimesi mu ümber. Need hetked on ka praegu osa minust ja ma ei taha neid ära peita. Uue Maare uued lahedad hetked on veel nende kõrvale lisamata. Aga küll nad tulevad.

Vanal Maarel oli üks mõnus hobi. Päris mitmeid aastaid tegeles ta kõhutantsuga. Esinemised jõulupidudel, sünnipäevadel ja muudel üritustel olid üsna sagedased nähtused tema nädalavahetustel. Sügiseti ja kevaditi osales ta ka suurematel kõhutantsukontsertidel. Talle meeldis see sättimine, kostüümide valmistamine ja tantsukavade harjutamine. See oli suur tükk tema elust.

Vahetult pärast õnnetust olin ma kurb, et pidin nii ootamatult selle osa sinnapaika jätma. Peas kerisid mõtted, et aga ma ei saa ju enam kunagi. Ja mis ma nende kostüümide, kaunistuste ja vidinatega teen. Mõttetu – jäävad lihtsalt tolmu koguma. Jäidki ja ongi kogunud.

Mõned päevad tagasi sattusin oma endiste tantsukolleegide uue tantsu videot vaatama. Lahe kava oli ja see tiivustas veel mõned sarnased videod ära vaatama. Kuni jõudsin selleni:

Järsku turgatas – see olen ju mina seal! Kordasin seda videot vist vähemalt kümme korda järjest. Ma ei mõistnud, mis asi see on, mis mind kinni hoidis selle küljes. Kõik need emotsioonid, liigutused ja mõtted tulid uuesti minu sisse, mida ma tol hetkel laval tundsin. Ma ei olnud kurb või masendunud seda nähes. Ma ei nutnud valusaid pisaraid oma siledat ja armivaba kõhtu vaadates. Ma ei tundnud piinlikkust oma kohati vabisevate jalgade pärast. See ei olnud igatsus, ahastus, hirm või midagi muud koledat.

Ainus mõte, mis mul seda videot vaadates tekkis, oli see, et nii vinge, et olen sellist asja teinud ja see on olnud osa minu elust. Ma olin endalegi üllatuseks hoopis rõõmus! Lahe oli näha, kuidas ma seda tantsu nautisin, mõne koha peal koguni kaasa lauldes. Enesekindel, vaba, särav ja lõbus Maare – filmitud muide umbestäpselt üks kuu enne õnnetust.

Koos eelmisega kaevasin üles ka järgmise video.. siin on hästi näha, et kui suu läks rohkem naerule, siis järelikult läksid sammud sassi 😀 no ikka juhtub.. See pärineb 2013. aastast ja on filmitud Raplas toimunud iga-aastaseks traditsiooniks saanud tule- ja tantsuetendusel.

Järgmine kontsert on muide juba sel laupäeval, 3. detsembril, mida ma plaanin vaatama minna. Tulge teie ka! Seal näeb palju ilusaid naisi ja suurepäraseid tantse. Link üritusele: https://www.facebook.com/events/1407654102597339/. Ürituse nimi nagu näete, on tule- ja tantsuetendus. Ja ei – ma ei karda seda tuleosa 🙂

Väga lahe oli neid videosid vaadata, meenutada ja mõelda, mida varem sai tehtud. Pärast õnnetust ma ei tahtnud aga sellesse tundesse kinni jääda. Hakkasin koheselt otsima uusi tegevusi. Okei – kõhutantsu enam teha ei saa, aga mida saab? Päris palju asju saab tegelikult, kui vaid tahtmist jagub.

Olen juba varasemalt kirjutanud, et ühel hetkel tabas mind suur käsitöövaimustus ja võisin siis päevad läbi vaikselt laua taga istuda ja nokitseda. Õhtuti vallutasin koos ema, isa või sõbrannadega Rapla ümbruse teeradasid. Jalad ju endiselt liikusid. Niisiis hakkasingi igapäevaselt jalutuskäike ja kepikõnniringe tegema. Kui kõnnivilumus ära tüütas, avastasin enda jaoks jooksmise. Ka mõnus asi, mida igal ajal ja olenemata seltskonnast saab praktiseerida. Lisaks leidsin enda jaoks jooga. Tegelen sellega tänini ja aina enam see mulle meeldib. Viimase aja parim avastus on aga improteatri tunnid, kus saab oma loomingulisema poole mõnuga lahti lasta.

Seega jah – võimalused on igal pool meie ümber. Minu unistuste nimekirjas on veel mõned asjad kirjas, mida ma proovida tahaksin. Aga las need jäävad praegu minu pähe ja selle nimekirja osaks.

Unistustest rääkides, siis just veidi aega tagasi vaatasin üle oma selle aasta algul koostatud listi ja teate, mis? Peaaegu kõik asjad, mis ma kirja panin, olen ma ära teinud või on moel või teisel täide läinud. Need üksikud asjad, milleni ma pole veel jõudnud, on endiselt mu südames ja küll ma need ka ühel hetkel kinni püüan.

Kuidas ma need asjad saavutasin? Mul on tunne, et mind aitas see, et need konkreetsete soovidena kirja panin ja seejärel ka neist rääkima hakkasin. Seeläbi olid nad justkui lähemal ja minu selges teadvuses, mitte kuskil pilvepiiril hõljumas. Need ei olnud suured ja kõikvõimsad. Ma ei unista hiiglaslikust majast, rahahunnikust ega ka maailma rahust. Need ei rõõmustaks mind karvavõrdki. Pisikesed, täiesti kinnipüütavad, igapäevased asjad – kõik, millest me elu koosnebki. Õigupoolest ei olegi need asjad, vaid tunded, emotsioonid ja hetked, millest ma unistan.

Näiteks panin ma kirja sellised read “teha midagi enneolematult lahedat, ebareaalset, täiesti spontaanset, lõbusat ja kihvti. Välja mõelda, mis see on ja ära teha” ja ka “otsida elamusi ja teha igas kuus midagi meeldejäävat“. Usun, et aasta algul üsna äkitselt ostetud Austraalia lennupiletid, seal sooritatud langevarjuhüpe, blogi alustamine, endast Eesti Ekspressi artikli kirjutadalaskmine, Amsterdami reis ja sügisel alustatud improtunnid sobituvad mõlemasse kategooriasse hästi.

Aasta lõpp hakkab tasapisi kätte jõudma ja aeg on uut nimekirja koostama hakata. Mu pea lausa kubiseb mõtetest, mida kirja panna ja milleni ma ühel hetkel jõuda tahan. Vana Maare küll selliste asjade peale ei mõelnud. Ma ei mäleta, millest ta unistas. Kas ta üldse unistas? Ta lihtsalt kulges, ta ei mõelnud homse peale. Aega on – küll jõuab veel kõike!

Ma ei ütle, et vana Maare oli halb. Mõnikord igatsen teda väga. Ta oli lihtne ja muretu, rõõmus ja heatahtlik. Uus Maare on kõike seda ja palju muudki lisaks – ta on palju täiustunum variant.

Ravi teemadel ka

Kui mõtlete, kas ja kuidas mu kolmas rind juba kasvab, siis pean teid kurvastama – seda ei ole veel! Üks opp pidi toimuma oktoobri lõpus, aga veidi aega tagasi helistati ja öeldi, et plaanilised operatsioonid lükkuvad edasi, järgmisesse aastasse. No jah – okei, kannatlikkuse võrdkuju Maare suudab need kaks kuukest veel vastu pidada ja oodata. Mis see siis ära on!

Tegelikult olen natuke nõutu, et asi venib. Õnnetusest on möödas peaaegu kaks ja pool aastat ja arengud selle aja jooksul on olnud minimaalsed. Areng on lihtsalt see, et armid on ajaga heledamaks läinud. Aga sellest on mulle vähe – nad on endiselt silmatorkavad ja inetud ja ma tunnen end nende pärast ebakindlalt.

Pean igapäevaselt tegelema enda veenmisega. Mõnikord vaatan peeglisse ja mõtlen, et olen maailma kõige koledam inimene. Järgmise asjana ütlen endale, et olen rumal, et nii mõtlen. Minu välimus ei saa määrata minu olemust! Ilu peab tulema sügavamalt, see peab moodustama ühe terviku minu vaimuga. Ma ei saa olla nii pealiskaudne!

Mul on ilusad mõtted – vahel ma lausa kiidan end ja imestan, kuidas saavad need ometi nii head olla. Ei grammigi kurjust, pahatahtlikkust ja õelust. Mõnel päeval ma olen nende mõtetega üks ja tunnistan endale, et jah, ma olen ilus, üleni, ja kõnnin tänaval sirge seljaga. Kuni ma jõuan esimeste vastutulevate pilkudeni, mis mind imestusest jõllitavad ja toovad tagasi reaalsusesse. Ahjaa, õigus, ma olen ju teistmoodi..

Võrreldes välismaa lugudega, siis seal on tuleõnnetuse üleelanud inimestel kahe ja poole aasta möödudes hoopis teine olukord. Siin koduses Eestis käib asi natuke teistmoodi – igaüks peab enda eest võitlema, et üldse mingit ravi saaks. Sa pead arstidele ennast pidevalt meelde tuletama, uurima, pakkuma välja lahendusi ja olema initsiatiivikas.

Ma loodan, et te ei saa valesti aru – ma ei taha kedagi või midagi kritiseerida. Ma püüan elada hinnanguvaba elu. Arstid tegid minuga suurepärast tööd vahetult pärast õnnetust. Võimalik, et võlgnen neile oma elu! Lihtsalt see olukord paneb veidi paneb kukalt kratsima. Lubatud poolest aastast sai aasta, seejärel kaks, nüüd on juba kaks ja pool ja pole võimatu, et saab ka kolm. Ja Maare endiselt alles alustab raviga…

Aga mis siin ikka heietada. Unistame hoopis ja tunneme elust rõõmu!

Lubasin kunagi, et lisan igasse postitusse endast pilte ka. Seekord on valikus ainult totrad vannitoaenekad ja esikupeegliendlid, mis kriitikat ei kannata ja kus pool näost on telefoni taga peidus. Aga ehk on see ikka parem kui mitte midagi. Naeratusega, nagu näete, on uuel Maarel natuke kehvad lood – kui neist plaastritest lahti saan, luban, et käin igapäevaselt ringi kriips kõrvuni. Põhjust ju on!

collage-1480614994735

Jalgrattad ja kanepijäätised

Mu blogikene pidas vahepeal sünnipäeva – tema kanda on juba 10 postitust! Tunnistan ausalt, et viimased kaks postitust on suure ponnistusega tulnud. No ei tule kirjutamisindu peale. Kui viimase jutu valmis kirjutasin, olin enda üle äärmiselt uhke – jess, valmis sai ja nüüd saab jälle pikka vahet pidada! Tavaliselt ma oma lugusid pärast avaldamist uuesti üle ei loe ja jätan nad oma elu elama. Eelmine kord avastasin alles nädalake pärast postitamist, et viimast lugu oli avaldamise päeval vaadatud üle 1600 korra. Jessus, kes te kõik olete ja miks teid ikka veel huvitab, kuidas väikesel Maarel Raplast läheb? 😀

Mul on kogu aeg olnud tunne, et kirjutan iseendale ja enda jaoks. Päris isekas, kui ma nüüd mõtlen, arvestades, et mu blogile pääseb ligi igaüks. Samas on nii tore, kui keegi postituse all arvamust avaldab ja head soovib. See annab jõudu ja tuge. Ma ei ole kordagi mõelnud, kes mu lugejad võiksid olla või mida nad lugeda sooviksid. Olen ainult enesele mõelnud – kas kõik, mis mu sees keeb, ikka välja ja kirja ka saab. Siiani on saanud. Kirjutamine on täielik teraapia.

Ühel õhtul ei tulnud mul und ja peas oli umbes 101 000 mõtet. Võtsin siis läpaka lahti ja kirjutasin järjest kaks lehekülge ühe pika joruna välja kõik, mis mu sees oli. Seda jamajuttu ma ei kavatse küll avaldada, aga pärast hakkas tohutult palju kergem ja uni tuli ka üsna peatselt. Ravim, mille mõju on koheselt näha!

Tegelikult tahtsin oma jutuga jõuda sinnani, et.. mitte paista nii tohutult isekas.. ja esimest korda mõeldes ka oma lugejale.. kas te äkki soovite minult midagi küsida? Kas on mingeid teemasid, millest ma pole rääkinud? Mis teid huvitab üldse? Mõtlen, et äkki keegi on selline, kes iga kord suures tuhinas hakkab lugema, jõuab lõppu ja avastab, et jälle ma pole SELLEST teemast rääkinud ja ise küsida ka ei julge. No siis nüüd on see hetk! Ehk saan isegi kellelegi kasulik olla, mis oleks eriti tore.

Aga kui te ei soovi midagi küsida, eks vatran siis ise edasi ja räägin näiteks oma Amsterdami reisist. Mul pole taas aimugi, kas see kedagi peale minu võiks veel huvitada, aga samas, endal hea kokkuvõtet teha ja tagantjärele meenutada.

Reisimine on samuti hea teraapia kirjutamise kõrval. Võõrad kohad, palju rahvast, sadu pilke, teeküsimised, hinnakauplemised. Inimesed vaatavad mind ja näevad, et olen teistmoodi. Ja mul on suhteliselt ükskõik. Sest ma olen reisil, kõik on võõrad ja ma tahan uusi kohti avastada!

Sarnaselt Austraalia reisile, kui ööbimiskoht ja kohver sai leitud paar päeva enne reisi, tegi ka seekord viimase-minuti-Maare kõike viimasel hetkel. Miks peaks vaevama ennast juba nädalaid varem, kui saab ka päev enne guugeldada, mis on Amsterdami vaatamisväärsused. Vähh – kuidas ma ei salli planeerimist! Hoopiski mõnusam on ärgata hommikul üles ja otsustada tunde järgi, mida täna teha võiks. Või veelgi parem, vaadata juba minemise hetkel, kuhu jalad kannavad. Olen ikka lillelaps küll!

Nii me emaga siis läksime. Neljaks päevaks ja suhteliselt ilma plaanita. Tahtsime lihtsalt mõnusalt aega veeta, linnas ringi vaadata ja tutvuda elu-oluga.

Esimesel päeval tervitas meid särav sügispäike. Kõigepealt otsisime üles hotelli, mis oli üpris lähedal kesklinnale, aga piisavalt kaugel, et liigelda kesklinn-hotell marsruudil trammiga. Polnud hullu, mõned peatused vaid. Jätsime kohvrid hotelli ja suundusime linna avastama. Nii ilus – need majad ja kanalid ja kohvikud ja kanalid ja majad ja ja… ja jalgrattad! Igalpool, kõikjal, paremal ja vasakul ja otse ees ja selja taga. Vaata, et alla ei jää! Paaril korral ikka emb-kumb kas ema või mina sikutasime teineteist varrukast, et ooot, vaata, jalgrattur! Õnneks alla siiski ei jäänud ja pärast mõningast harjutamist õppisime enne tee ületamist lisaks autodele ka rattureid jälgima.

Maare ja kanal
Ema ja kanal

Otsustasime ilusat ilma ära kasutada ja tegime tiiru paadiga Amsterdami kanalitel. Ilus oli ka vee kohalt vaadates. Paadilt tulles kolasime veel niisama siin ja seal. Te ei kujuta ette, kui palju aega võtab niisama kolamine!

Kanalid, kanalid, kanalid
Begijnhof – sealsed majad on vanimad Amsterdamis
Ema tänavamelus

Teisel päeval oli taevas pilves ja ilm üsna kõle. Mõtlesime, et targem on ära teha tubasemad tegevused ehk muuseumi külastused. Nii saigi suund võetud Riiklikku Kunstimuuseumisse ehk Rijksmuseumi. Piletid ostsin ma netist ära, seega mingit sabas seismist ei olnud. Muuseum oli suur ja eksponeeris Hollandi kunsti keskajast tänapäevani. Rahvast oli samuti palju ja asi oli natuke ebamugav minu jaoks, aga Rembrandti “Öine vahtkond” tuli ju ära näha. Teos oli võimas ja muuseum iseenesest huvitav. Aga pärast kolmetunnist vaatlemist tuli üsna suur väsimus ja päris kõike me ära ei jõudnud vaadata.

Läksime välja värsket õhku hingama. Kohe Rijksmuseumi läheduses asub linna üks sümboleid – “I amsterdam” silt. Tegime selle nurgal mõned kohustuslikud klõpsud koos sadade teiste turistidega ja suundusime järgmisesse muuseumisse, kus sedakorda olid vaid Vincent van Gogh` teosed. See muuseum oli minu jaoks veelgi huvitavam, kuna keskendus vaid ühe mehe loomingule ja elule.

Mõni ronis lausa sildi otsa, et pilti saada – meis see asjandus nii suurt furoori ei tekitanud..

Rijksmuseum selja taga, van Gogh` muuseum kõrval

Kui muuseumidetsoonist (mitmed muuseumid asusid külg-külje kõrval) väljusime, oli õues juba pimedaks läinud. Õhtukumas näevad asjad ikka teistmoodi välja ning majadest ja kanalitest sai jälle omajagu pilte klõpsitud.

Dami väljak linna südames
Kanalid ja majad õhtukumas

Päevane voolavus oli muutunud laisklevamaks ja lõbusamaks meeleoluks. Tänavatel jalutasid uimaste silmadega vastu ilmselt äsja coffee shop`idest väljunud noored (ja vanad). Siin-seal oli tunda kanepihõngu. Mõtlesime empsiga, et kui juba vabameelses Amsterdamis oleme, lähme proovime ka coffee shop`ides pakutava järele. Aga me ei julgenud! Igalpool oli nii palju noortesalkasid ukse ees, et meie jalad ei söandanud enam sealt vahelt läbi murda. Õnneks (või kahjuks) pakuti ka igas ettejuhtuvas suveniiripoes kanepikooke, -muffineid, -pulgakomme, -teed, -jäätist – mida iganes suudad välja mõelda. Minu patune pool ostis sealt ühe muffini kaasa. Ja pulgakommi. Ja jäätise. No nii nalja pärast noh. Mis nad tühjad ikka teevad.

Tavaline turulett
Kanepitakso?

Et mitte jätkata mõnuainete propageerimisega, lähen edasi kolmanda päeva tegemiste juurde. Hommikupool sai sisustatud hotelli lähedal asunud Waterloopleini turu kaltsukalette läbi lapates. Valikut oli päris palju, peamiselt pakuti vintage stiilis asju. Emps leidis endale saapad ja mina koti. Linnukesed kirjas, suundusime prostituute vaatama. See kõlab päris veidralt, aga nii ta oli. Võtsime suuna punaste laternate tänavale, et ikka oma silmaga üks turistide lemmikkohti ära näha.

Tüdrukud tundusid rõõmsad ja sõbralikud seal akende taga, naeratasid ja lehvitasid kenasti. Mõni härra sai ka sisse kutsutud. Tegime seal üsna kiire tiiru, sest mis seal ikka – me polnud sihtgrupp nagunii. Pigem tekkis meil küsimus, et miks ühtegi meest akende taga pole?! Võib-olla oleksime siis pikema tiiru teinud. Nali-naljaks – poolpaljad naised nähtud, naasesime kultuuri juurde ja vaatasime üle ka läheduses asuva Oude Kerki (800-aastase kiriku). Seejärel läksime ühte hubasesse kohvikusse einestama.

Tahtsin menüüst midagi hollandipärast tellida ja valisin hernesupi, kuhu oli rohkelt liha ja sardellitükke puistatud ning mille kõrvale pakuti rammusa pekiviiluga peekonivõileiba. Kompott, mille peale ma Eestis olles oleksin ilmselt nina kirtsutanud, aga seal sai viimase lusikatõmbeni kauss tühjaks söödud. Eks kõht oli ka tühjaks läinud pika uitamise peale.

Oude Kerk taustaks, punaste laternate tänav ja rõõmsad tüdrukud ümber nurga
Kõigepealt üks pilt kohviku terrassil…
…ja seejärel kohviku aknast – tegelikult tahtsin vahvat paadimeest pildile saada
Isemoodi erilised

Neljandaks päevaks võtsime väikese reisi hoopis Amsterdamist välja – Belgiasse Brugge linna. Kohalikud turismibisnesid pakkusid seda bussireisi ja mõtlesime, et hea võimalus seal ära käia. Väljasõit Amsterdamist oli kell 9 hommikul ja Bruggesse jõudsime umbes 12 paiku. Kuna me ei viitsinud 80-pealise kambaga koos jõlkuda, siis soovitusliku giidituuri jätsime pooleli ja asusime ise linna avastama. Suuuuperilus koht oli! Meenutas veidi Amsterdami – kanalid ja muinasjutulised tellistest majakesed. Brugge pidavat olema üks paremini säilinud keskaegseid linnu Euroopas ja selle vanalinn on UNESCO kaitse all. Linna on kutsutud ka põhjamaade Veneetsiaks  (aitäh Google).

Esimene vaade Brugge linnale
Salapärased aiad ja rõdud
Paadikruiis kanalitel

Brugge linna üheks sümboliks on luik

Muidugi oli see ka korralikult turistidest ummistunud ja kohati oli tänavatel liigelda päris tüütu, aga vaatamata sellele on see linn siiski äranägemist väärt. Aega ringivaatamiseks meil liiga palju ei olnud – umbes viie tunni pärast sõitis buss Amsterdami tagasi. Kuna ilm soosis väljasolemist, siis muuseumid jäid seekord vahele. Jalutasime hoopis mööda tänavaid, vahtisime suu ammuli arhitektuuri, jõime keskväljakul paar õlut, sõime vahvleid karamellikastmega, ostsime kuulsat Belgia šokolaadi kaasa ja mõnulesime niisama.

Mõni tuli kohale auto, mõni veoki ja mõni koguni kaarikuga
Brugge keskväljakul – üks linna sümboleid, keskaegne kellatorn, selja taga
Peale meie olid mõned inimesed veel linna kaemas

Viimasel tunnil tegime ka tiiru paadiga kanalitel ja taaskord oli vaade lummav (kui ma minu ees istunud pidevalt pildistavatest Hiina poistest ja tüdrukutest üle jõudsin vaadata).

img_1861img_1867img_1870

Kuna jäime paadituuriga üsna hilja peale, tekkis juba pisike hirm, et äkki me ei leia bussi üles ja jääme maha. Ses suhtes, et hirm oli emal, viimase-minuti-Maarel oli muidugi veel piisavalt aega. Õnneks me ära ei eksinud ja leidsime probleemideta bussi üles. Sama hea saatus ei tabanud aga nelja teist turisti, kes 20 minutit hiljem laekusid, aga viimasel hetkel enne giidi kannatuse katkemist siiski bussi peale said. Jõudsime juba fantaseerida, mida meie teeksime, kui oleksime maha jäänud (arvestades seda, et on õhtu, järgmine päev läheb tagasilend ja oleme omadega Belgias :D). Emps muidugi ütles, et ta läheks täitsa lolliks, aga ma mõtlen, et kuidagi ju ikka oleks tagasi saanud. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab – lillelaps Maare on kõnelenud!

Tagasisõit kulges ootamatult kiiresti. Võimalik, et roll selles oli ka kangesti peale kippunud unel. Kell 21 õhtul olime tagasi Amsterdamis ja suundusime läbi kanepihõngulise linna hotelli poole. Pakkisime kohvrid, et järgmise päeva hommikul Eestisse tagasi lennata. Kohver oli ootamatult punnis ja kõik, mis sinna enam ei mahtunud, tuli kiiremas korras läbi maomootori ära hävitada (muffin ja õlu – suurepärane kooslus).

Dag vabameelselt vahva Amsterdam ja ehk kohtume veel kunagi! Seksi-, prostitutsiooni-, piina-, õlle- ja kanepimuuseumis jäi ju veel käimata.

Kojujõudes vaatasin uuesti ära filmi “In Bruges”, kust ma esimest korda Brugge linna kohta kuulsin. Soovitan, kes veel näinud pole! Palgamõrvarite loo taustaks näeb päris palju linna vaatamisväärsusi, saab musta huumorit ja veidike ka romanssi.

Lõpetuseks üks pilt hoopis lumisest Raplast, kus sai koos vennalapsega mõned mäed vallutatud. Kodus on ka mõnus! Ja ärge unustage siis küsida, eks!

dsc_2983

“Miks sul selline nägu on?”

“Miks sul selline nägu on?” küsis väike poiss minult, kui ma paar nädalat tagasi vennalast hoidsin ja temaga liivakasti mängima läksin. Olen siiani kimbatuses hea vastuse leidmisega: “No eee, mul juhtus üks õnnetus ja nüüd pean raviks neid plaastreid kandma, aga küll varsti ära paraneb ja paremaks läheb”. Poisi uudishimu see vastus ei rahuldanud ja ta päris edasi: “Aga mis õnnetus?” Siinkohal ma jään alati veidi hätta. Kui täpselt peaks kirjeldama, mida rääkima? Olen öelnud lihtsalt, et tuleõnnetus. Ma ei tea, kas see annab mingi pildi, aga samas detailselt kirjeldades võin lapsed päris ära ehmatada. Seega olen piirdunud lühivastustega. Poisile seekord tegelikult piisas. Ta vaatas mind veel mõned sekundid, silmad suured peas, aga jooksis siis teiste laste juurde tagasi ja jätkas liivakookide ehitamist.

Enamjaolt ongi lapsed need, kes küsivad või kõva häälega kommenteerivad. Täiskasvanud (Eesti) inimene on ikka vaoshoitud ja mulle tavaliselt keegi oma arvamust avaldama ei tule. Mõnikord mulle meeldiks, kui tuleks. Et poleks teesklust, võltsi naeratust, pingeid ja õhku rippuma jäänud küsimusi. Ausus, siirus, lihtsus, otsekohesus, selgus, konkreetsus – kõik see on täiega minu teema! (Kuigi konkreetsusega on mul ema arvates suuri raskusi viimasel ajal :D, aga ma ei ole ka täiuslik)

Kui ma tänaval liigun, siis märkan sageli, et inimeste pilgud peatuvad minul. Lahe on jälgida, kuidas vaadatakse korra hajameelselt minu poole ja siis äkitselt korra veel, olles aru saanud, et midagi on mu näos valesti. Pean seda täiesti normaalseks nähtuseks – vaataksin ise ka, kui näeksin midagi teistmoodi ja silmatorkavat. See on nii loomulik ja inimlik, et ma ei saa seda kuidagi inimestele pahaks panna. Üpris väsitav on see siiski ja seetõttu kalkuleerin alati enne kuskile minekut, kui palju rahvast, tuttavaid või lapsi seal on. Enamasti väldin rahvarohkeid kohti ja kui viibingi suurema seltskonnaga üritusel, siis ega ma end hästi seal ei tunne. Olen tabanud end tihti tänaval kõndides maha vaatamas, sest nii on lihtsalt mugavam mu jaoks. Ja mulle meeldib endiselt hämarus… ma ei piduste… ja mu suurim hirm on väikesed lapsed…

Aja jooksul olen ma küll muutunud inimeste pilkude suhtes tuimemaks. Ma ei saa paraku öelda, et mulle üldse kellegi (võõra) arvamus korda ei lähe. Kui laps ütleb siiralt oma emale, et näe, mis kole tädi seal on, siis see teeb haiget küll. Eriti kui üsna selgelt on meeles need ajad, kui sa olid põhimõtteliselt printsess (see on liialdus) ja sind vaadati ainult seepärast, et külge lüüa või komplimenti öelda. Jah, mõnikord on igatsus, suur igatsus, aga tavaliselt läheb see uue päeva saabudes üle.

Ma ei taha ära rikkuda teie kujutlust minust kui heroismi kehastajast – ma olen tohutult palju enda jaoks saavutanud ja selle üle uhke. Tahan näidata, et igal asjal on tahud. Kui te kuulete inspireerivat lugu kurva saatuse kiuste eluga edasi läinud noorest naisest, siis teadke, et kõik tuleb millegi arvelt. Iga päev on võitlus. Iseenda ja oma mõtetega peamiselt. Alati ei ole kõik hästi. Mõnikord on kurbus, mõnikord rõõm, mõni päev väsimus, aga ka energia. See on elu. Ja mul on täiega hea meel, et elan!

Tarkuseterad

Üpris ammu aega tagasi hakkasin üles kirjutama neid asju, mida mulle esmakordsel nägemisel öeldi. Ma ei oska selgitada, miks ma seda tegin, aga sellest sai täitsa tore ajaviide. Inimkatsed – võib isegi öelda. Huvitav oli jälgida erinevaid reaktsioone. Oi kui palju ma olen kuulnud inimesi ütlemas, et kõik saab korda. Ma ei pane üldsegi pahaks, kui keegi seda mulle ütleb ja olgu see nii leierdatud kui tahes, lohutab ikkagi.

Järgnevalt toongi ära mõned värvikamad tähelepanekud, millele lisasin kaldkirjas väiksed endapoolsed märkused:

– „Näe, polegi nii hull. Arvasime, et on palju hullem. Ah vahet pole need plaastrid..“ – Palju hullem? Nina on pea taga? Tuleb vist õnnelik olla…

– „Loomulik ilu on alles.“ – Jah, tänapäeval on õnneks loomulik ilu jälle hinnas.

– „Silmad on ikka samad, silmade järgi tunneb ära.“

– „Oh kui õudne, appi küll, kui hirmus. Kas kõik saab ikka korda? Ma kardan nii verd… (kindaid nähes) Ja käed ka jah! Oh kui õudne!“  – Tänks.. olemine läks kohe paremaks..

– „Mis sa endaga teinud oled?“ (pärast minu selgitust) „Nüüd saad terve elu õnnetuse tekitajale seda ette heita jah?“ – Eem.. ei.

– Inimene, kellega ma pidin kokku saama, kõnnib minust tuimalt mööda. Mina: „Tsau, Maare olen, sa ei tunne mind ära jah?“ – Ehmatasin selle inimese soolasambaks.

– „Oh tänapäeval on meditsiin nii arenenud ja kõik tehakse nii korda, et pärast pole jälgegi näha.“ – See on parim lohutus tegelikult, ilma sarkasmita. 

– Arst esimest korda sidemeid näost ära võtmas (rõõmsalt): „Näe, mis kena tüdruk meil siin all on!“ – Arstil on üpris veidrad arusaamad ilust, aga maitse üle ei vaielda..

– „Sulle sobib poisipea!“ – Jajah.. mhm.. ei, aitäh siiski!

– „Issand kui hea, et ripsmed ja kulmud alles on! Neerud oleksid võinud üles öelda ja pimedaks oleksid võinud jääda, oh kui hea, et nii ei läinud ja sa ikka meiega oled!“ – Tõsi..

– Osa inimesi vahib ka lihtsalt maha, seina või lakke ja vilksamisi mulle otsa, et mitte pikemalt mu näos peatuda. – See on kurb tegelikult, mulle meeldib inimesele silma vaadata temaga rääkides.

– Palju on/oli neid tuttavaid, kes mind lihtsalt ära ei tunne ja mööda kõnnivad ilma teretamata. – Mõnikord on see kergendus isegi..

– „See võtab meeletult aega, aga küll kõik ära paraneb.“ – See on TOP 2 kommentaar.

– „Kõik saab korda!“ – See on TOP 1 kommentaar.

– Kolleeg töö juures köögis, tasaselt: „Kas sul on valguse allergia?“ – Inimeste fantaasia on piiritu.

– Väike poiss lasteaias minule näpuga näidates: „Näe, kole, koletis!“ – Oh, lapsi ja nende siirust..

– Koopiamasinatehnik astub uksest sisse töö juures: „Oiii, mis sinuga juhtunud on??“ Selgitasin siis lühidalt, et õnnetus ja värki.. Tema: „Ega ometi printer seda põhjustanud?“ – Nii tegija ma paraku pole, et printeri plahvatama suudaks panna. Aga võib-olla muutun ajaga osavamaks.

– Läksin sõbrannale külla ja tema õelaps oli ka parajasti seal. Astusin uksest sisse ja väike poiss vaatas mind suurte-suurte silmadega, jooksis siis teise tuppa oma ema juurde ja kuulutas kõvahäälselt: “Emme, üks hästi kole tädi tuli!” – Jah, tänks.

Vaikus enne tormi

Minu viimasest jutustusest on päris palju aega möödas. Ma olen kogu aeg mõelnud, et tahaks kirjutada, aga samas suurt ei ole nagu öelda. Nii ma olen enda mõtteid kogunud ja arutlenud, kas peaks üldse midagi veel kirjutama. Üks peatükk sai justkui lõpetatud ja eesmärk täidetud (eneseületus ja avalikustamine).

Kindlasti ei kavatse ma hakata edaspidi rääkima tühjast-tähjast nagu riiete ostmine, põranda pesemine või teleka vaatamine. Mul on olemas head sõbrannad, kellega koos kõik need teemad läbi arutada. Kui ma üldse miskit veel kirjutan, siis ehk enda ravist, edusammudest ja ka tagasilöökidest, kui vaja.

Ma olen tegelikult terve viimase suve elanud kerges alateadlikus ärevuses, et sügisel on ees ootamas suured ja hirmsad operatsioonid. Olen seda mõtet kogu aeg alla surunud ja püüdnud võimalikult vähe selle peale enda energiat kulutada. Enam see pole kahjuks võimalik, sest sügis on käes ja plaan paigas.

Kolmas rind

Plaan on selline, et kõigepealt kasvatatakse mulle kolmas rind :D. See ei ole paraku nali.. kuigi sellest saaks hea anekdoodi.

Lugu on tegelikult järgmine: minu vasakule õlale (rangluu alla) siirdatakse naha alla silinder, mis hakkab sealset nahka venitama. Silindrit tuleb iga natukese aja tagant täita mingi vedelikuga ja kasvatada kokku neli kuud (meditsiinilise taustaga lugeja – vabandust :D). Seejärel eemaldatakse silinder ja lõigatakse venitatud nahk välja ja siirdatakse minu näkku, väljalõigatud armide asemele. Nahk peaks hakkama seal toimetama nagu päris värk. Ja nägema välja ilusam. Kui kõik hästi läheb. Riskid on alati, nagu arstidele meeldib öelda. Ja mulle ei meeldi mõelda.

Oktoobri lõpus hakkan kolmandat rinda kasvatama ja millalgi uue aasta algul tehakse nahasiirdamise operatsioon, mis võib mind aidata, aga ei pruugi. Selline see lugu on. Võimalik, et pean pärast oppi olema pikalt tavaelust eemal, aga mis teha. Olen nõus tegema kõike, mis mind vähegi aidata võiks.

Ausalt öeldes olen kabuhirmul! Aga eks kirjutan asjadest pikemalt, kui asjad kätte jõuavad (või on möödunud).

Varia

Et mu seekordne ei-tea-millest-kirjutada jutustus täitsa koost (ei) laguneks, tahaksin tervitada enda vahvaid uusi Soome tuttavaid! Augusti lõpus käisin armsal sõbrannal Soomes külas ja tutvusin tema sõprade/sõbrannadega. Tänu teile asusin ka seda postitust kirjutama, sest lubadus ju sai antud! Oli tore ja järgmiste lauamängudeni eks!

soome
Tõsine Maare Soome tänavaid vallutamas

Ja mõned pildid niisama elu-olust ka lõpetuseks, sest kes seda pikka teksti ikka lugeda viitsib..

dsc_2748
Patarei vangla olustikuga tutvumas vol 1
dsc_2778
Patarei vangla olustikuga tutvumas vol 2

img_20160729_224237
Sadamasse jõudnud

Ekspressist, eeskujudest ja muust

Mõtlesin seekord veidi rääkida sellest, kuidas ma asjadega olen toime tulnud. Nii paljud ütlevad, et olen meeletult tugev, julge ja positiivne. Kuulan inimesi sellest kõnelemas ja mõtisklen, et kas tõesti siis..? Ise ei saa nagu arugi. Minu jaoks on kõik kuidagi loomulik ja ma püüan lihtsalt elada oma elu parimal võimalikul viisil. Mõni on ka küsinud, et kust ma oma tugevuse võtan. Ma ei tea, tõesti ei tea, aga kuskil sügaval mu peidus ta istub.

See võib kõlada veidi lillelapselikult (mida ma ilmselt natuke ka olen), aga võib-olla on asi selles, et ma ei ole kunagi mõelnud, et mu olukord on väga hull. Mul lülitub aju kohe välja, kui keegi hakkab rääkima, et jeerum jah, nii jube õnnetus ja… kurb lugu… ja elu ikka täitsa pekkis nüüd… Ei ole! Või noh pekkis on ainult mu välimus, kõik muu on ju hästi, kui me vaatame suurt plaani. Kõik on ületatav, läheb mööda ja läheb paremaks!

Kui Lääne Elus ilmus mõni aeg tagasi artikkel minu kohtusaagast ja selle pealkiri oli midagi taolist “..noore naise elu rikutud igaveseks..”, siis ma keeldusin seda uskumast. Ei-ei-ei, ei ole siin midagi rikutud, te veel näete mind! Mingi trots tekkis lausa tõestada vastupidist. Mu elu on hoopis rikastatud, nimetame asju ikka õigesti. Kardan, et ma poleks ealeski teada saanud, milleks ma võimeline olen, kui minuga poleks juhtunud neid asju, mis juhtusid. Kui ma saaksin valida, siis ma muidugi elaksin rahulikult edasi selles ilusas elus, mis mul enne oli. Aga ma ei saa seda valida ja nii lihtne see ongi. Näen, et mu ainuke valik hetkel on elada hästi selles olukorras, mis mu teele on paisatud.

Õnneks Ekspressi artikli pealkiri oli mulle vastuvõetavam “..alustab uut elu..”. Jaa, see kõlab väga hästi ja täpselt nii see ongi. Mulle meeldibki mõelda, et mulle on antud kaks elu ja mu uus elu saab olema täpselt nii ilus, kui ma ise selle endale kujundan.

Teate, kui lahe tunne see on, kui te olete teinud midagi sellist, mida te arvasite, et te kunagi ei tee, sest kardate? Nagu see Ekspressi artikkel. Poolteist aastat tagasi taastusravis olles ütlesin ma psühholoogile, et ma ei tea, kas ma kunagi enam üldse tagasi tööle lähen, ma peitsin ennast iga nurga taha ja häbenesin oma nägu. Kuukene tagasi asusin ma tööle uuel ametikohal, lasin kirjutada endast koos piltidega artikli ja näitasin tervele Eestile oma plaasterdatud nägu. Te ei kujuta ette ka, kui palju jõudu see mulle juurde andis, et ma selle ära tegin. Ma tõesti olengi kõigeks võimeline! Mõtlen juba õhinaga, mida põnevat järgmiseks teha võiks.

Mul on nii hea meel, et minu lugu inspireeris, andis motivatsiooni, pani asju teise nurga alt nägema, tekitas mõistmise, äratundmise, liigutas, puudutas, pakkus imetlust (teie endi sõnad), sest see oli just see, mida ma soovisin, kui sealt toimetuse uksest sisse astusin.

Ja mul endal hakkas palju kergem. Kõik teavad, kõik on näinud ja nüüd nad mõistavad. No vähemasti need inimesed, kes Ekspressi ja mu blogi loevad. Ma sain palju ilusaid kirju ja positiivset vastukaja – see annab mulle vaid jõudu juurde ja olen tänulik kõikidele kaasaelajatele! Üks kiri tuli minuni isegi paberil ja ümbrikus ja see tegi südame eriti soojaks. Lemmiklause sealt kõlas nii:

lõi

Tore on ka see, et minuni jõudsid inimesed, kes on sarnase õnnetuse üle elanud ja kellega on hea mõtteid vahetada. Andke aga julgesti endast teada, kui teid veel on! Vahepeal tundus mulle küll, et olen ainuke (või teine – olen ühe toreda tüdrukuga enne suhelnud) Eestis ja olen täiesti üksi enda mures. Välismaa lugusid olin küll päris palju guugeldanud ja lugenud ja seal on põletushaigetel oma kommuunid, üritused ja tugigrupid. Meil ei ole sellist sõna nagu burn survivor, mis on seal nii levinud väljend. “Põletuse ellujäänu” ei kõla just väga hästi ja loogiliselt, või mis? Meil on hoopis sellised koledad sõnad nagu “põletushaige” või “põletusohver”. Kaks aastat hiljem ma ei ole haige ju enam..? Mulle meeldib see mõte palju enam, et ma olen ellujäänu, mitte ohver ega haige. Kes eksperimenteerida soovib (ja kes on popp ja noortepärane), pange Instagrami otsingusse burnsurvivor ja leiate 10000 vastet ning seejärel kirjutage põletuseellujäänu ja vaadake, mitu vastet saate 😀

Teistega mure jagamine ja teiste lugude kuulmine ikka vähendab enese koormat. Mul on hea meel, kui ütlete, et olen eeskujuks. Võin saladuskatte all öelda, et ka mul on mõned eeskujud. Toon järgmisena välja mõned neist:

1. Katie Piper (Inglismaa)

Hullunud poiss-sõbra käsilane viskas talle 2009. aastal keset tänavat hapet näkku, mis valgus ka tema kaelale ja kätele. Naisele siirdati põhimõtteliselt uus nägu ja ta jäi ühest silmast pimedaks. Aasta pärast õnnetust lasi ta teha endast dokumentaalfilmi, mis kõnetas inimesi niivõrd, et sealt sai alguse tema karjäär. Ta asutas Katie Piper Foundationi, mis abistab burn survivor`eid Inglismaal, kirjutas mitu raamatut, teeb oma telesaateid, on abielus ja kasvatab väikest tütart. Ja näeb seejuures suurepärane välja!

Katie Piper Foundation

2. Turia Pitt (Austraalia)

2011. aastal osales Turia 100-kilomeetrilisel jooksumaratonil, mille käigus sattus ootamatusse metsatulekahjusse. Ta keha sai põletada 65% ulatuses ja ta ootas neli tundi põrgukuumuses keset tühermaad, et keegi ta päästaks. Kuigi arstid talle eriti elulootust ei andnud, võitles ta visalt ja tuli sellest välja. Ta keha on üleni armiline ja ta kaotas enamiku oma näppudest, aga see ei takista teda karvavõrki oma unistusi saavutamast. Hiljaaegu võitis ta Iron Mani, kus pidi ujuma pea 4 km, rattaga sõitma 180 km ja jooksma 42 km. Ta käib üle riigi (maailma) pidamas motivatsioonikõnesid, tegeleb heategevusega, andis välja raamatu oma loost ning plaanib pulmi enda endise poiss-sõbraga. Tõeliselt inspireeriv naine!

http://turiapitt.com

3. Dana Vulin (Austraalia)

2012. aastal tungis narkouimas armukade naine Dana korterissse, valas ta metanooliga üle ja pani põlema. Dana keha sai 64% ulatuses sügavaid põletushaavu ja ta pidi veetma lugematuid tunde taastusravis. Vaid poolteist aastat hiljem haigestus ta tagatipuks emakakaelavähki, mille õnneks seljatas. Hetkel tegeleb ta heategevusega, kirjutab raamatut, peab motivatsioonikõnesid ja on niisama lahe naine!

http://www.danavulin.com.au/

https://www.facebook.com/WeHeartDanaVulin/?fref=ts

4. Stephanie Nielson (USA)

2008. aastal sattus Stephanie koos oma mehega lennuõnnetusse. Mõlemad jäid imekombel ellu, kuigi Stephanie kerest oli 80% põlenud. Ta veetis kolm kuud koomas ja läbis loendamatu arvu operatsioone. Hetkel kasvatab ta oma mehega viit last (üks sündis pärast õnnetust), peab blogi, kirjutab raamatuid ja armastab emaks olemist!

http://www.nieniedialogues.com/

5. Nick Vuijcic (Austraalia)

Mees, kes sündis ilma käte ja jalgadeta. Ega rohkem polegi midagi öelda. See video räägib enda eest:

6. Marju (Eesti)

Tüdruk Eestist, kes võttis minuga ühendust pärast Lääne Elus avaldatud artiklit. Me jagame sarnast saatust ja ta oli mulle õigel hetkel tohutuks eeskujuks oma positiivsuse, energia ja ellusuhtumisega! Tervitused Sulle Marju!

Ma ei ütle, et ma olen nii tugev, et loen neid lugusid, saan tohutu inspiratsiooni ja olen kogu aeg positiivne ning edasivaatav. Mõni päev tunnen end väga kehvasti. Aga siis ma lohutan end sellega, et mulle on see lubatud (loll vabandus) ja küll järgmine päev parem hakkab. Tavaliselt hakkabki. Mõnikord on olnud ka perioode, kus tunnen end kõige mõttetuma inimesena maamunal, aga ka need on õnneks mööda läinud. Mis muidugi ei välista, et need enam kunagi tagasi ei tule. Aga vähemasti ma tean, kuidas august taas välja ronida.

Mulle on toeks olnud minu head sõbrad, pere ja tööklaaslased ning ma olen neile meeletult tänulik, et nad on otsustanud ka minu uues elus minuga mu teekonda jagada. Täitsa võimalik, et olen neid varasemalt siin tänanud, aga see väärib kordamist! Suur aitäh ka sulle, kes sa seda praegu loed ja salaja või vähemsalaja mulle mõttes kaasa elad!

Üks hea tsitaat lõpetuseks, mille peale ma olen üsna sageli mõelnud:

Burn survivor USAst: “Leia enda juures üks asi, mis sulle meeldib ja ehita oma enesekindlus selle peale üles.”

Mõtlesin, et lisan edaspidi postitustesse teraapia mõttes endast vähemalt ühe pildi. See siin on tehtud eelmine nädalavahetus Pärnu Kontserdimajas. Kui seda vaatan, näen isegi rohkem kui üht asja, mis mulle enda juures meeldib. Jällekirjutamiseni!

IMG_20160717_194139